Wiiralti stipendiaadid Anna Škodenko ja Rainar Aasrand. Foto: Kultuuriministeerium
2016. a. Wiiralti stipendiumi pälvisid kaks Eesti kunstimaailmas juba tunnustatud kunstnikku Anna Škodenko ja Rainar Aasrand, kes üksteist suurepäraselt täiendavad, kuigi pakuvad täiesti vastandlikke vaatenurki, kirjutab stipendiumikomisjoni kuulunud Kumu kuraatorprojektijuht Eha Komissarov Kultuuriministeeriumi infokirjas.
Glasgow Kunstiakadeemia magistrant Anna Škodenko on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna, täiendanud end õpingute ajal Chelsea Kunstikolledžis Inglismaal ja hiljem Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudis. Näitustel on ta esinenud alates aastast 2007 ja tema viimastel aastatel valminud tööd on eranditult tõusnud kriitika tähelepanu keskpunkti. Uus kvalitatiivne hüpe kunstniku loomingus algas 2014. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud grupinäitusel „Can’t go on, must go on“, kus ta esines maaliinstallatsiooniga „Prisoner’s Cinema“ (“Vanglakino”) .
Üllatusena langetas Anna Škodenko 2016. aastal otsuse edasi õppida ja astus Glasgow Kunstiakadeemiasse. Seda põhjusel, et temast oli saanud kunstimaailma poolt tunnustust leidnud kunstnik ning seetõttu oli tulnud aeg keerata uus lehekülg, minna edasi õppima ja leida uusi väljakutseid uute probleemide näol.
Teise tänavuse stipendiaadi Rainar Aasranna tee viis paari aasta eest maailma ühte tuntumasse kooli, MIT-sse (Massachusetts Institute of Techology). Varem Balti Filmi- ja Meediakoolis dokumentalistika osakonnas ning Maastrichti Ülikoolis ja Eesti Humanitaarinstituudis kultuuriteooriat õppinud Rainarit tunneb kunstiavalikkus rühmituse SKATKA järgi, kus ta koos Mikk Madissoniga tegeleb probleemiga, kuidas Eestist huvitaval moel rääkida. Mis sobib selleks kõige paremini – paroodia, teleintervjuude ümberlükkamatu reaalsus? Rühmitus liigub päevakajalistel teemadel ja oma uurijarollis langetab alati õigeid otsuseid , mis ei jäta vaatajat kunagi külmaks. 2016. aastal esines SKATKA äsjavalminud videoteosega “Okasriigike” Artišoki biennaalil, pannes oma tavapärases headuses fiktsioone kokku reaalsusega.
MIT-s uurib Rainar Aasrand oma kunstipraktikate kaudu uute tehnoloogiate sotsiaalset mõju ning tehnoloogia arengusuundi laiemalt, sealhulgas tegeleb küsimusega inimese autonoomiast tehnoloogilises keskkonnas. Aasrannal seisab peagi ees MIT lõputöö valik, mis loodetavalt annab lisa meid kõiki kõnetavatele teemadele.
Eduard Wiiralti nimelise kunstiüliõpilastele mõeldud stipendiumi eesmärk on edendada kunstiüliõpilaste õppe- ja loomingulist tegevust ja toetada nende enesetäiendamist. Stipendiume makstakse välja Wiiralti teoste kasutamise eest kogutud autoritasudest ning ühe stipendiumi suurus on 3000 eurot. Kultuuriministeerium on alates 2004. aastast toetanud 25 noort kunstnikku, andes niimoodi vajalikku hoogu nende loomeeesmärkide saavutamiseks.
