Kuigi Lääneranniku Päevad viitavad USA ja Kanada läänekalda rahva kokkutulekule, võisid huvilised meie veebilehel registreerunud külastajate nimekirjast leida külalisi Põhja-Ameerika eri paigust, aga ka Austraaliast, Eestist ja Soomest. Osalejaid oli kokku 400 inimese ringis.
Siinkohal tahan tuua pildikesi päevadest neile, kes seekord ise festivalile ei jõudnud või ei saanud kõigil üritustel kohal olla. Septembrikuu Vaba Eesti Sõnas on juba ilmunud eraldi kirjutis laupäeva hommikusest kontsertjumalateenistusest ja ERKÜ koosolekust.
Pidu algab: kolmapäev ja neljapäev
Seattle’is toimuvate Lääneranniku Päevade juhtmõtteks oli “Eesti keel – Eesti meel“ ja üritused toimusid peamiselt Washingtoni Ülikooli linnakus. Moto valikul ajendas korraldajaid seekord pidustuste kokkusattumine Washingtoni Ülikooli Skandinaavia õpingute osakonna sajanda ja sama osakonna alla kuuluva Balti keelte ja kultuuri programmi viieteistkümnenda sünnipäevaga. Nii sai LEP 2009 Seattle’is auväärse ülesande – juhatada sisse ülikooli Skandinaavia ja Balti kultuuripärandi juubeliürituste jada.
Kolmapäeva lõunaks olid Terri-Landeri ühiselamu avarad koridori ja söögisaali sopid täitunud eestikeelse jutuvadinaga ning võis näha rohkesti sini-must-valge värvikombinatsioonide ja eesti rahvariide elementide kasutust nii riietuses kui ka ehetes. Kõik märgid viitasid sellele, et “eestikeelne” ja /või “eestimeelne” rahvas oli koos, et siin ühiselt tore pidu maha pidada. Väiksearvuline, kuid usin Seattle’i Eesti kogukond sibas veel viimaseid ettevalmistusi tehes ja siis oldi valmis külalistele välja jagama päevade pakette. Päevade piletid, laulik ning kohapeal ringiliikumist abistav kaart mahtusid kenasti LEP 2009 logoga kaelakotti. Seattle’i LEP-i toimkonda juhtis sel aastal kindlakäeliselt Tom Napa, kunagine Precor firma finantsjuht, kel kogemus kahe eelneva Seattle’i LEP-i laekurina. Sellest tulenevalt kogunes toimkonnale uskumatus koguses detailselt koostatud protokolle just Excel tarkvarale toetudes.
Aasta eest, kui päevade korraldamisega tõsiselt algust tegime ja kokkutuleva rahva hulka ennetades ruume hakkasime rentima, oli korraldustoimkond dilemma ees. LEP oli ju järjekorras viimane peale suuremaid eestlaste festivale samal suvel. Meie optimismi suurte rahvahulkade kogunemisele Seattle’is vähendas ka maailmas valitsev masu ja kesine huvi LEP-i piletite vastu, kui need veebruaris müüki tulid. Aga nagu eestlastele ikka kombeks… “esiteks ei saa vedama ja siis ei saa pidama.” Nii juhtuski, et kesknädala õhtul toimuva avapeo piletid müüdi välja juba paar nädalat enne päevade algust ning sama juhtus külaliskontserdiga ja laevareisiga. Pileteid oli saada vaid seda jagu, kui keegi neid tagastada soovis.
Kolmapäeva õhtune avapidu toimus WA Ülikooli tervishoiu kompleksis asuvas ringikujulises söögisaalis Rotunda, kus pilku püüdsid Eesti rahvarõiva motiividega kaunistatud saali ümbritsevad tugissambad. Festivali avas LEP 2009 president Tom Napa, kes tervitas ja tänas kõiki kohaletulnuid vaatamata nii paljudele võimalustele sel suvel. Tema lühikesest, ent löövast sõnavõtust jäi kõlama ka tõik, et eestlaste traditsioonide kestma jäämisel aitab suuresti kaasa eesti meel. Arvulises vähemuses rahvana oleme osanud enda sekka kaasata ka neid ameeriklasi, kes on vaimustatud meie kultuurist. Nad laulavad meiega kooris ja tantsivad Eesti rahvatantsu.
Balti õppetooli professor Washington ülikooli juures, Guntis Smidchens meenutas oma avakõnes, et just selles samas ruumis oli Balti programmil au 14 aastat tagasi võtta vastu tollast Eesti presidenti Lennart Merit. Viidates eestlaste laulutraditsioonile, luges Guntis ette esimese eesti laulupeo korraldaja Voldemar Jannseni poolt kirja pandud read:
Kus on mo kallis issama?
Ons Eestima? Ons Lättima?
Ons Läne kitsas kalda serw?
Ons Narwa-jöggi, Peipsi-järw?
Oh ei! ei! ei!
Mo issama on surem weel.
Guntis jätkas Jannseni poolt püstitatud küsimuse ja vastusega: “Kas Eesti on Harjumaa, Virumaa, Hiiumaa või hoopis Muhumaa? …Ei, Eestimaa on palju suurem veel, Eestimaa on seal kus on kuulda eestikeelset laulu!”
Tervitussõnad kokkutulnuile ütles ka Seattle’i Eesti Seltsi president ja Eesti Vabariigi aukonsul Seattle’is, Paul Raidna. Eesti Vabariigi suursaatkonna asejuht Ameerika Ühendriikides, Küllike Sillaste Elling rõhutas oma kõnes, et iga eestlane on tähtis Eestimaale, vaatamata nende elukohale ning väljendas Kodu-Eesti huvi Välis-Eestiga suhtlemisel. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) nimel võttis sõna Gilda Karu ning seejärel õnnistas peapiiskop Dr. Andres Taul Lääneranniku Päevad sisse.
Kui rahvas oli baarist ostetud märjukese kõrvale ka õhtusööki maitsnud, köitis kõikide tähelepanu Kaunimate Aastate Vennaskonna mehine viiehäälne laul ja seejärel oli järg Lääneranniku Ühendatud Pillimeeste käes, kes Liina Teose juhtimisel tantsitas rahvast ühtejärgi ligi kaks tundi ilma vahet pidamata. Portlandist pärit Liina Teose on lääneranniku eestlaskonna imeväärselt aktiivne ja väsimatult eestimeelsust propa-geeriv naine, käies oma ema Lehti Merilo jälgedes.
Peale neljapäeva hommikust palvust kogunes Parrington Hall’i seminaride alguseks ehk umbes 30-40 kuulajat. Väga rohkearvulist osavõttu ei osanudki loota, sest eelneval õhtul alanud pidu jätkus hiljem veel ülikooli linnaku läheduses asuvas College Inn baaris, mis eestlaste jaoks Salakõrtsina toimis ja valgus sealt edasi ka ühiselamu 10 korrusel asuvasse kogunemispaika ja kes teab veel kuhu. Ühikas ilmus laudadele see, mida iga piduline arvas hea olevat kaaslastega jagada, ma usun, et saate endale kerge vaevaga mingi pildi silme ette manada. Ühika valvuri ametit pidanud noor tütarlaps käis küll koosolejatele teatamas, et alkoholi pruukimine ühiselamus ei ole lubatud. Viisaka vestluse tagajärjeks oli see, et joodav kraam küll laua pealt laua alla kadus, aga pidu käis ikka sama moodi edasi.
Neljapäeva hommikusest seminarist rääkides pean ütlema, et Eestlane on teadmisjanune rahvas ja järgneva tunni jooksul oli selge, et ka loengusaalis ei olnud kõigile istekohti. Kõrvalolevad klassiruumid said toolidest tühjaks ja kõik kes tahtsid, said ikka loenguid kuulama ja kasvõi ainult ukse peal seistes. Loengupäeva juhatas sisse Guntis Smidchens, kes rääkis lühidalt 15 aastat kestnud eesti, läti ja leedu keele õpetamisest Washingtoni ülikoolis. Prof. Smidchens juhtis kuulajate tähelepanu sellele, et keeleõpetus sai alguse tudengite nõudlusest ja püsib peaasjalikult balti kogukonna toetusel. Washingtoni Ülikooli raamatukogu Slaavi ja Ida-Euroopa osakonna juhatajalt Michael Biggins’ilt kuulsime, et Washingtoni Ülikooli raamatukogul on kõige ulatuslikum Balti ja Ida-Euroopa väljaannete kogu Põhja Ameerikas, mis sisaldab ka Balti koorimuusika väljaandeid. Tema eestvõtmisel oli ülikooli raamatukogus LEP-i ajal väljas ka näitus Eesti laulupeost ja Eesti koorimuusikast.
Seejärel said sõna Balti programmis eesti keelt õppinud ameeriklased Marc Hyman ja Andrew Schmidt. Marc elas lühikest aega Eestis ja oli ajalehe The Baltic Observer Eesti osakonna juhataja ning tema sulest on ilmumas raamat “In Estonia After Lenin: Adventures in a Newly Independent Land.” Andrew Schmidt juhatab sel aastal taasalustanud Seattle’i eestlaste koori ja on hetkel Washingtoni ülikooli muusikaosakonna magistrant ning töötab juhendi kallal, mis õpetab laulmist vähem tuntud keeltes, sealhulgas ka eesti keeles ja lisaks tahab kokku koguda Eesti romantilise perioodi laulud.
Eestlaste diasporaa arhiveerimine on tähtis meie väikse rahva kultuuripärandi säilitamise huvides. Suurepäraseks sellekohaseks näiteks on Alberta Eestlaste arhiiv, millest rääkis Dave Kiili. Alberta osariigi pärimusuurijad on kokku kogunud kadedusttekitava arhiivi, millest ühe osa moodustab seal viimase saja aasta jooksul elanud ja elavate eestlaste diasporaa. Kaasaja infotehnoloogia meetmeid kasutades on see arhiiv kättesaadav igas maailmapunktis kus ühendus internetiga võimalik. Teise näitena välismaal elavate eestlaste diasporaa arhiveerimisest tõi Maie Barrow Austraaliast, kus materjalide kogumisega tehti algust 1952. aastal.
Vabariigi valitsuse nõunik rahvuskaaslaste asjus, Aho Rebas, tutvustas kokkutulnuile Eesti Valitsuse programmi rahvuskaaslaste abistamisel. Oli tore kuulda, et Eesti Vabariik on huvitatud kõikidest eestlastest üle kogu maailma ja toetab eesti kultuuri ja keele järjepidevuse kestmist ka väljaspool Eesti piire. Tänu sellele toetusele said osalist sõidukulude toetust ka meie päevadele saabunud Kaunimate Aastate Vennaskonna liikmed.
Seminaride järel kogunesid Akadeemiliste korporatsioonide liikmed ja külalised lõunale, kus Aho Rebas tegi kuulajaile lühikese ettekande Välis-Eestlaste tähtsusest iseseisvuse taastamisel.
Neljapäeva pealelõunal võis rahvas intiimses teatrisaalis nautida Raimund Stamme lavastatud kahemehe etendust “William Shakespeari teosed”. Nalja ja naeru oli palju ning vaatajaid-kuulajad said osaleda Shakespeare’i ingliskeelsete fraaside tõlkimisel eesti keelde. Ettekanne haakus kenasti festivali motoga, “Eesti keel – Eesti meel”, sest tõlkimine sisaldab ju ka tõlgitava keele rahvuskultuurile vastavat tõlgendust. Lubatud 500 dollarine auhind jäi seekord välja andmata, ent mõtlemist ja kaasaelamist pakkus see lugu küll hulganisti.
Teatriõhtu järele võisid teismelised nautida noorte peol pallimängu ja koos grilliti ka hamburgereid. Tuli välja, et noorte pidu läksid uudistama ka need, kes teisemelise east välja olid kasvanud ja ballist ei hoolinud. Korraldustoimkond leidis siiski, et korraldatud noorteüritused on vajalikud ja on tubliks lisandiks noorte enda initsiatiivil toimunud nn. “salakogunemistele” kellegi ühika või hotellitoas.
LEP-i traditsioonide kohaselt ei puudunud sellelt festivalilt ka ball. Sume suveõhtu meelitas paljusid Washingtoni ülikoolilinnaku Huskide hoone avara balliruumi rõdule, millelt avanes vaade Washingtoni järvele ning Kaskaadide mäeahelikule ja kus oli tore kokteiliklaasi taga juttu vesta. Kaunimate Aastate Vennaskonna näitlejad-pillimehed pakkusid oivalist muusikat ja lõbusas meeleolus rahvas sai kõik oma energia tantsupõrandal mõnusalt välja elada. Üliõpilastest koosnev ettkandjate brigaad tegi tööd väga professionaalselt ja ballirahvas oli meeldivalt üllatunud ülikooli kokkade poolt valmistatud õhtuöögi headuses.
Ka neljapäeva õhtu lõppedes oli Salakõrts eestlastest tulvil ja pillimehed innustasid rahvast kaasa laulma. Eestlastele on ikka kombeks, et kui pidutseda siis juba korralikult ja olles tuntud kui laulurahvas oli paljudel reede hommikuse kooriproovi tarbeks juba hääl eeleneval ööl korralikult lahti lauldud.
Tiina Oviir
