Kuidas oli see võimalik? See on esimene ja viimane küsimus, mida me endile esitame, analüüsides natsionaalsotsialismi võidukäiku. Kuidas oli võimalik, et üks tsiviliseeritud rahvas hakkas tootma gigantset kriminaalset energiat ja mõrvas brutaalselt miljoneid inimesi?
Ka 65 aastat peale Teist maailmasõda on Hitler ja natsionaalsotsialistid aktuaalne teema.
Pruuni diktaatori võimuletulekut pole võimalik seletada tema isiklike iseloomuomandustega, sest noor Adolf oli kahvatu figuur. 30 aastat oma elust oli austerlane sotsiaalne ja poliitiline „mitte keegi“. Silmapiiril polnud ühtegi märki, et seni elus ebaõnnestunud mees tuleb ühel päeval tegema hiilgavat poliitilist karjääri. Ja ikkagi arenes läbikukkunud kunstnikust ja tundmatust kapralist Saksamaa Mussolini, kes kogus välkkiirelt enda ümber ustava kaaskonna ja tõusis Euroopa üheks võimsamaks meheks. Miljonid sakslased seisid fanaatiliselt oma füüreri taga. Kuid ka paljud välismaalased imetlesid Austriast Saksamaale imporditud diktaatorit.
Hitler mängis natside liikumises ülitähtsat rolli. Kuid kuidas ta seda mängis?
Hiljuti Berliinis Saksamaa ajaloomuuseumis avatud näitus “Hitler ja sakslased”, mis jääb avatuks kuni järgmise aasta 6. veebruarini, püüab vastata sellele küsimusele.
Hitleri tõus saksa rahva müütiliseks liidriks
Kindlasti on austerlase kiire tõus Saksamaa liidriks osaliselt seletav tolleaegsete poliitiliste ja ühiskondlike tingimuste, kuid ka sakslaste šokiga, mille põhjustas Versaille´leping. Ajaloolane Gerd Krumeieich toob aga esile, et jäägitu ustavus Hitleri vastu ei tekkinud ainuüksi sellest, et sõja alustanud ja kaotanud sakslased kogesid rahulepingu tingimusi enda jaoks alandavana. Ta peab üheks põhjuseks seda, et rahvale ei antud peale relvade vaikimist võimalust oma langenute ja kaotuste kollektiivseks leinamiseks.
Esimeses maailmasõjas langes kokku vähemalt üksteist miljonit sõdurit, nende seas kaks miljonit sakslast. Neli miljonit saksa sõjameest tulid maailmasõjast tagasi raskelt haavatuina – kunstnikud nagu Otto Dix ja Max Beckmann jäädvustasid invaliidide viletsust, kes olid andnud lahinguväljadel oma parima, kuid kellel polnud peale kapitulatsiooni ei tööd, kodu ega süüa. Ainuüksi Berliinis suri aastatel 1918/19 nälga kümme tuhat inimest. Pealegi, Saksamaa polnud kaotanud maailmapoliitikas mitte ainult oma juhtivat positsiooni, vaid ka ühe kolmandiku oma territooriumist ja teda kohustati hüvitama kahju hiiglasuurte reparatsioonimaksudega, millest viimased said alles tänavu makstuks.
Sellises lootusetus olukorras oli Hitleri üllatav ilmumine poliitilisele areenile teretulnud. NSDAP (Saksamaa natsionaalsotsialistlik tööliste partei) sündis rahvuslikust miljööst. Erakond oli alguses tavaline protestipartei – selliseid tekkis tollal nagu seeni peale vihma. Natside erinevus seisnes liidrite agitatsioonistiilis ja vägivallavalmiduses, neil õnnestus täita saalid nii endiste sõdurite kui rahulolematute kodanikega, kes soovisid Saksamaale sama tugevat juhti nagu seda oli Itaalias Mussolini.
Propaganda- ja vägivallamasin lükati käima ja nii oli Hitleril võimalik kindlustada oma positsioon sellest hoolimata, et pruunsärklaste poolt 1923. aasta novembris korraldatud ülestõus ebaõnnestus. Juba 30. jaanuari 1933 öösel marssisid diktaatori toetajad tõrvikutega läbi Brandenburgi värava. Natsiliikumise revolutsiooniline dünaamika muutus välkkiirelt Hitleri autoritaarseks valitsuseks, seejärel totalitaarseks režiimiks, mis ei toonud tohutuid kannatusi mitte ainult diktatuuri vastastele, vallutatud alade inimestele, vaid lõpuks ka Hitleri kaasajooksikutele endile.
18. märtsil 1945 andis füürer oma arhitekt Albert Speerile käsu enne Punaarmee tulekut hävitada kõik strateegiliselt tähtsad hooned ja rajatised: „Kui me kaotame sõja, kaob ka rahvas. Pole vajalik arvestada põhivajadustega, mida saksa rahvas vajab oma primitiivseks edasielamiseks. Otse vastupidi, on parem, et me hävitame kõik ise. Rahvas tõestas, et on nõrk, tulevik kuulub ainult tugevamale idarahvale. Praegusest võitlusest tulevad välja ainult alaväärsed inimesed, head on juba ammu langenud.”
Füürer, me kuulume sulle
Väljapaneku kuraatorid, Hans-Ulrich Thamer (Münsteri ülikool) ja Simone Erpel (Ajaloomuuseum) toovad juba näituse pealkirjas esile, et neid ei ole huvitanud mitte ainult persoon Adolf Hitler, vaid ka fenomen, miks läksid massid küsimusi esitamata ja järeldustele mõtlemata autoritaarse liidriga kaasa. Kuidas kasvas Saksamaal hiilgav füürerimüüt, mis sulges inimeste silmad reaalsuse ees?
Näitusel on näha diktaatorile saadetud kirju, kaarte, õnnitlusi, kingitusi. Mitmed kirjadest on vägagi intiimsed, paljud naised teatavad, et soovivad Hitleriga last. Välja on pandud ka mitmetes keeltes avaldatud “Mein Kampf” (Minu võitlus), saksakeelsesse on teinud Gebhard Hauptmann rohkelt märkusi, mis näitab, et diktaatori vaimusünnitusi võeti tõsiselt.
Aastal 1933 välja antud postkaardil poseerib Hitler koos oma iidolite Preisimaa kuninga Friedrich Suure, riigikantsler Otto von Bismarcki ja sõjaväelase, Weimari vabariigi presidendi Paul von Hindenburgiga: “Mille kuningas vallutas, vürst vormis, feldmarssal kaitses, päästis ja ühendas sõdur ehk tema, Hitler,” oli kaprali motoks. Näha on Fritz Langi film Nibelungen-saagast, siit leidub natsionaalsotsialistide ideoloogia allikas. Kuid Siegfriedi kõrval presenteeritakse uue kangelasena Hagenit, salamõrtsukat, kes tappis Siegfriedi. Teatavasti jumaldas Austria provintsis sündinud diktaator ka Richard Wagneri müstilisi oopereid.
Kas Hitler tohib olla naljakas?
Teine väga kaua arutletud küsimus Saksamaal on, kas Hitleri üle tohib nalja visata ja naerda.
Vaadates mitmeid näitusel esitletud dokumentaalfilme, kus Reichi kodanike armastatud liider pööritab silmi, žestikuleerib või poseerib teatraalselt, on võimatu olla muigamata. Kas see oligi see kuulus karisma, mis võlus saksa rahva? Rahva, kes unustas inimlikkuse lubaduste ees, mis polnud jätkusuutlikud. Rahva, kes lülitas välja oma mõistuse ja täitis sõnakuulelikult ülevalt poolt antud käske. Sest soovis saada tagasi oma kaotatud au ja rikkust.
Peale Esimese maailmasõja valusat kaotust algas Hitleri juhtimisel uus, sakslaste soovimaailmale ülesehitatud tõus, mida finantseeriti krediitidega. Nende laenude intresse oli võimalik tagasi maksta ainult juutide ja naaberriikide röövimise teel.
Charlie Chaplini “Suur diktaator” ja Walter Moersi video, mis näitab alasti Hitlerit istumas WC-potil, hiljem vannis mängimas kummist partidega, kes laulavad: “Adolf, sina vana natsisiga, kapituleeru ometi!” ajab aga külastajad tahtmatult südamest naerma.
Kas naermine pruuni ainuvalitseja üle tähendab lugupidamatust Hitleri miljonite ohvrite vastu? Või hoopis seda, et sakslased on tajunud füüreri naeruväärsust?
Näituse korraldajad näitavad Hitleri mitmepalgelisust. Sõbralike pooside taha on peidetud õudusttekitavad pildid massimõrvadest ja julmustest. Röövimisretked, režiimivastaste ülekuulamised ja tapmised, perekondade vägivaldne lahutamine, juutide ajamine gaasikambrisse, slaavlaste ebainimlik mõrvamine, laste südantlõhestav nutt, tööorjade kasutamine, sõjavangide, sõdurite ning tsiviilelanike lõputud tragöödiad ja kannatused. Tundub, et kuritegude nimekirjale ei tulegi lõppu.
Hitleri pikad varjud
Diktaatorile ja tema käsilastele pühendatud väljapanek on esimene Saksamaal. Nagu Ajaloomuuseumi president prof. dr. Hans Ottomeyer tõi esile, oli varem liiga suurt oht selleks, et inimesed saaksid sõnumist valesti aru.
Kolmanda Reichi kapitulatsioon ja diktaatori enesetapp ei tähendanud sugugi Hitleri lõppu. Peale sakslaste jaoks 20. sajandi teist katastroofi õnnestus riigi kodanikel küll mentaalselt vabaneda surma külvanud liidrist, kuid natsionaalsotsialistide poliitiline, sotsiaalne ja emotsionaalne minevik mõjutasid kaua siinset ühiskonda. Kuigi pealekasvanud generatsioon suhtub riigi natsiminevikku selgelt distantseeritumalt, siis rääkimine Hitleri kuritegudest kuulub tänaseni kohustuslikku programmi. Palju vähem on juttu Ida-Saksamaa julgeolekuteenistuse Stasi kuritegudest inimlikkuse vastu.
5. mail 1945 leidsid Punaarmee sõdurid Riigikantselei varemetest Hitleri jäänused. Stalini ülesandel uurisid nõukogude julgeolekuteenistus, samuti Siseministeeriumi erinevad erikomisjonid Hitleri põletatud laipa. Diktaatori jäänused kaevati korduvalt üles ja maeti uuesti kuni 1970. aastal need lõplikult põletati, tuhk puistati laiali. Kuid Adolf Hitleri pikad varjud pole ikka veel kadunud.
Seda tõestavad tuhanded külastajad, kes seisavad kuni kolm tundi kannatlikult järjekorras. Väljapanekut on käinud vaatamas nii noored kui vanad, nii sakslased kui välismaalased. Isegi Berliinis viibinud Tai kroonprints Maha Vajiralongkorn koos abikaasa Srirasmiga.
Näitusel on toodud esile ainult faktid. Järelduste tegemine jääb külastajale endale. Väljapanek käsitleb muuhulgas teemasid: füüreri müüt – Hitler ja NSDAP, Weimari vabariigi langemine – natsionaalne revolutsioon, Saksamaa ühiskond ja Hitler, füüreri riik, hävitussõda teiste riikide vastu ja saksa rahvuskoondis Teises maailmasõjas.
Näituse juurde kuulub saksakeelne kataloog (kirjastus Sandstein). Ajaloomuuseumis maksab see 25, raamatukauplustes 38 eurot.
Rohkemat informatsiooni leiab Ajaloomuuseumi kodulehelt www.dhm.de
Aino Siebert