Londoni kuulsas oksjonimajas Christies enam kui 200 000 euro eest müüdud Nikolai Haritonovi (ka Kharitonov, Haritonoff) maal, mida tuntakse nime all «Jaroslavli naised» kujutab tegelikult setosid, kirjutab värske Setomaa ajaleht.
Sellisele järeldusele jõudis Eesti Rahva Muuseumi näituste korraldaja Tiit Sibul, avastades jälgi vene emigrandist kunstniku Nikolai Haritonovi korduvatest Setomaa külastamisest. Ka muid seto talurahvast kujutavad Haritonovi maale on ekslikult seostatud tema kodukoha, Jaroslavli kubermangu või Lõuna-Euroopaga, mida kunstnik samuti külastas.
Paraku ei tea maalide praegused omanikud maalide tegelaskujude ja süžee tegelikust taustast just palju. Info Nikolai Haritonovi ja tema loomingu kohta on Vene allikates üsna napp. Teada on, et munga ja ikoonimaalijana Valaami saare kloostris alustanud Haritonov õppis Peterburi Keiserlikus Kunstiakadeemias, olles 1902-1909 Ilja Repini õpilane ning esinedes näitustel koos “Peredvizhniki” rühmitusega.
1912. a. rändas Haritonov Euroopas, töötas Pariisis ja õppis Münchenis. 1923. aastast elas kunstnik New Yorgis, kus ka suri juba Ameerika kodanikuna 1944. a.
Vettpidavaid dokumentaalseid tõendeid kunstniku Setomaal viibimise kohta on vähemalt kaks – sissekanne Obinitsa kirikuraamatus ning ERM-i kogudes olevad fotoülesvõtted Setomaalt, mille autoriks on märgitud «kunstnik Haritonov». Tema maalidele peale vaadates ei jää samas vähimatki kahtlust tegevuskoha osas – see on Setomaa.
«Otsisin Obinitsa kirikumeetrikast oma esivanemate abielu sissekannet. Leidsin selle samalt leheküljelt, kus on tõendus ka Haritonovi abiellumise kohta Obinitsas. Ma olen piisavalt palju Seto- või Petserimaa koguduste kirikuraamatuid lapanud, mõistmaks, et see on eriline sissekanne. Mind hämmastas, et abielluja on keegi Peterburist, veel enam, et see abielluja on keegi kunstnik. Tähelepanu köitis ka selle abielu teatav lasvegaslikkus – võib tekkida mulje põgenemisest või abiellujate saladusest omaste ees, või et see on noortele alles Obinit-sas pähe karanud, et võiks abielluda. Sellele vihjab just abielutunnistajate valik, traditsiooniliselt on tunnistajatena eelistatud näiteks ristivanemaid, siin on need lihtsad külamehed,» selgitas Tiit Sibul oma avastuse tagamaid.
«Ma arvan, et kui meil õnnestuks leida kas keegi Haritonovi uurija või keegi, kes on tema loomingulise pärandiga rohkem kontaktis või kuidagi teisel viisil mingi terviklikum ja ülevaatlikum pilt tema loomingust saada, eriti sellest osast, mis käib setode pihta, siis võib ka juhtuda, et näituse mitte-tegemine võib tunduda võimatuna. Väga palju muidugi oleneb sellest, mis veel kõik varjul võib olla, palju sellest, kes on praeguseks maalide omanikud, kas maalide omanikud või asukohad on üldse tuvastatavad, kas omanikud on huvitatud nende maalide eksponeerimisest ja ilmselt paljust muustki. Kindlasti oleks see väga töömahukas projekt. Mina tahaks küll neid kunagi näha saada,» rääkis Sibul.
VES/Postimees