Käesoleva aasta oktoobris ilmub Eestis raamat, kuhu on kogutud kõik teadaolevad eestlaste ja teiste balti rahvaste poolt vahetult peale Teist Maailmasõda sooritatud hulljulged merereisid Rootsist Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Argentiinasse ja Lõuna-Aafrika Vabariiki.
Tänapäeval ei vääri sellised merereisid üleüldse mingit tähelepanu, kuna nad on muutunud niivõrd igapäevasteks, kuid tol ajal äratasid nad igal pool maailma suurt tähelepanu ja eestlasi hakati pidama esimeresõitjaksrahvaks ja neid reise hakati maailma ajakirjanduses nimetama „viikingireisideks”.
Eestlased ei sooritanud neid merereise mitte suurest seiklushimust, vaid hirmu ajendil. Hirmu tunti N. Liidu ja vene kommunistide ees. Rootsi andis küll kõigile sinna põgenenud eestlastele peavarju, kuid samas selle riigi välispoliitika tunnistas ka Eesti okupeerimise kommunistide poolt seaduslikuks. Rootsi võimud soovitasid eestlastele saadetud kirjades isegi koju tagasi pöörduda. See loomulikult paljudele eestlastele ei meeldinud ja hakati otsima edasipõgenemise võimalusi. Kuna vahetult peale sõja lõppu legaalsed edasirändamise võimalused puudusid, siis hakati otsima teistsuguseid võimalusi. Ainukeseks mooduseks tol ajal oli „kamba” peale laeva muretsemine ja sellega hea õnne peale teele asumine. Kui kuhugi oma viletsate meresõidukitega kohale jõudnute käest küsiti, et miks te sellise eluohtliku reisi ette võtsite koos naiste ja lastega, siis peaaegu alati vastati, et enne olime valmis merel surema, kui kommunistide juurde tagasi minema.
Inglismaal elanud kirjanik Einar Sanden kavatses nendest hulljulgetest meresõitjatest juba aastakümneid tagasi raamatu kirjutada, aga muud tööd tulid vahele ja see kirjatöö jäigi tegemata.
Sama kavatsus oli ka eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel Alan Peter Treil, kuid ka tema plaanid jäid teatud põhjustel teostamata. Tol ajal, kui tema alustas nende reiside materjali kogumisega, siis olid veel paljud asjaosalised elu ja tervise juures ja kirjutasid talle, kuid nüüd on nendest ettevõtlikes ja julgetest inimestest veel väga vähesed meie hulgas.
Tänu Alan Peter Trei poolt kogutud materjalidele ja paljudele headele inimestele, kes on jaganud minuga endi ja nende vanemate kogutud mälestusi ja fotosid, ongi õnnestunud koguda lood nendest reisidest ühiste kaante vahel. Paljude merereiside kohta on teada väga vähe ja mõnest ei tea me mitte midagi, kuid jääb lootus, et lugejad kirjutavad mulle ja annavad teada sel-lest raamatust välja jäänud lugudest.
Ilmuva raamatu pealkiri on „Unustatud merereisid” ja raamatu annab välja kirjastus SE & JS. Raamat on rikkalikult illustreeritud, ingliskeelse sisukokkuvõttega, tema mahuks saab olema 330-350 lk. Raamatu hinda ei ole veel teada.
Samuti on teada, et Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse koondus hulgaliselt Eesti kapteneid ja meremehi, kes on kindlasti endast maha jätnud avaldamist väärivaid mälestusi.
Oleksin väga tänulik, kui mulle nendest teada antaks. Samuti kõigi ülalnimetatud raamatuga seoses olevate küsimustega palun pöörduda minu, kui autori poole.
Jüri Vendla
