19. novembril toimus New Yorgi Eesti Maja suures saalis meeldiv kontsert. Juba see, et üks tragi noor saab kahte nii nõudlikku ala kõrgel tasemel harrastada oli huviäratav ja ligitõmbav. Publik ootas põnevusega – “Kes niisugune inimene on?”
Energiliselt sammus klaveri juurde ilus pikk sale Egle, põneva ja moodsa riietusega, mis oli ülimalt sobiv varasele õhtusele kontserdile.
Kava valik oli huvitav ja koosnes järgnevatest paladest: Schumann’i teine sonaat, g-moll, op. 22, Tubina Waltz with Variations (4 rahvaviisi minu kodumaalt), Prokofiev’i teine sonaat, d-moll, op. 14 ja Smetana Tsehhi tantsud, teine seeria: Dupak ja Skocna.
Kuigi kava ei oleks sümmeetriliselt nii perfektne olnud, oleks võib-olla olnud natukene parem alata Tubinaga, rahunemiseks ja esinemisele sisseelamiseks. Egle on meeldiv ja tõsine ja oli oma interpretatsioonid hästi läbi mõelnud. Tal on kena toon, kunagi mitte terav ja kasutas hästi käevarre ja käe raskust.
Schumann’is tõi ta viisi ilusti välja ja bassiakordid kolmandas osas olid kindlad ja mahlakad. Oleks võinud soovida aga selles ja viimases osas metsikumat tunnet ja rohkem draamat. Schumanni ootamatud ja kirglikud tujumuutused selles palas, vaiksetest lüürilistest osadest karates natukene “kreisi” kiirusesse ja ägedusse, on eriti nauditavad kui esineja vabalt ja täie hooga ennast välja elab.
Tubinas tundus Egle mugavam, ja Prokofiev sobis talle hästi. Scherzo mängulisus tuli kenasti esile ja Andante‘s mängis ta hingestunult ja kujundas ilusasti muusikalist joont. Vivace oli lõbus ja elav. Smetana rahvuslikes tantsudes oli Egle’l hea arusaamine stiilist, meloodiatel oli sujuv laulev joon ja oli näha et tal oli palju vabam olla ja et ta nautis nende esinemist.
Soovime Egle’le palju õnne Baylor’i Ülikooli lõpetamisega Texas’es, (ta valmistas seda nõudlikku kontserti kesk pingerikast viimast kolme nädalat) ja palju edu oma õpingute jätkamisel Prahas.
Katrin Veski
