“Anna Haava luule”
Koostanud S. Endre ja L. Olmaru
SE&JS kirjastus, Tallinn, 2008; 575lk.
“Anna Haava”
Ello Säärits
Kirjastus “Ilmamaa”, Tartu; 2007; 127 lk.
Kui Eesti Rahvusraamatukogu sel kevadel mulle saatis koguteose “Anna Haava luule”, siis valmistas see palju rõõmu. On siin ju tegemist luulekoguga, mis sisaldab peagu kogu Anna Haava trükitud luuleloomingu. Raamatut – 743 luuletust – andis kaua lugeda, sest see nõuab süvenemist. Teine teos, Ello Sääritsa “Anna Haava”, on poetessi elulugu. See sisaldab palju huvitavat A. Haava loomingu tagapõhja mõistmiseks. Tänu autorile rohke informatsiooni eest.
Vanemale generatsioonile on Anna Haava igati tuttav. Üldtuntud on “Ei saa mitte vaiki olla”, “Üks ainus kord veel tahaks”, “Kui sa tuled, too mull’ lilli” jt. Nooremadki tunnevad Anna Haava loomingut kui osa eesti klassikalisest luulevarast. Lubatagu mul siinkohal tsiteerida raamatule eessõna kirjutanud luuletaja Doris Kareva sõnu: “Anna Haava pisut vanamoelist pitserit kandev romantiline luule mõjub tänapäeval omamoodi salapäraselt ja ligitõmbavalt nagu vanaaegses pitskleidis ühtaegu tuttav ja võõras, seltskonnaga mõõdukat distantsi säilitav daam.” See on igati tõsi, sest A. Haava luule juured peituvad järelärkamisajas. Teda aga selle tõttu kõrvale jätta on umbes sama nagu kunstiajaloos ignoreerida Giottot põhjusel, et talle hiljem järgnes Raffael.
Anna Haava sündis 1864. a. Haavakivi talus, mis asub praegusel Jõgevamaal, u. 12 kilomeetrit Kallastest läänes. Siin möödus ta lapsepõlv keset loodust, mis süvendas tulevases luuletajas romantilist loodusearmastust ja jättis ta hinge kustumatu jälje. Mõelgem vaid kahele luuletusele: “Järv leegib eha paistel / ja hiilgab nagu kuld” (vaade kodukingult veskijärvele) ja “Nõmmelill”:
Kanarbikus kasvasin,
Sambla süles sirgusin,
Kaste külm mind kaisutas,
Pilve puhkel paisutas;
Olen nõmmelill.
Anna Haava isa Joosep Haavakivi ja ta esivanemad olid kultuurihuvilised. Õhtuti, peale tööd, istuti koos ning loeti palju ärkamis-aegset eesti kirjavara. Seda noorusidülli tumestas siiski asjaolu, et 1869. a. kevadel, peale Haavakivi talu päriseksostmist, õnnestus nende naabril (isa Joosepi õemehel) pettuse läbi talu oma nimele kirjutada. Nii kaotati õigus põlisele kodukohale – löök, mis kogu perekonda, eriti isa, raskelt tabas.
Peale haridusteed baltisaksa koolides, (kus isa mõju tütres eestlust alal hoidis), osales A. Haava Tartus K. A. Hermanni ümber kogunenud rahvusliku ringkonna tegevuses. Siin debüteeris ta ka luuletajana. Ilmusid kogud “Luuletused I” (1880), “Luuletused II” (1890) ja “Luuletused III” (1897). Algavat elu varjutasid aga peagi vanemate ja õe surm, lisaks võitlus töökoha otsimisel. Tol ajal polnud haritud naistel kerge edasi saada. Päikeseliseks inspiratsiooniks kujunes siiski armuvahekord omavanuse Jaan Lellepiga. Pastor Lellep sai koha eesti koguduses Ingerimaal ja nii loodeti isegi luua seal ühine kodu. See unistus purunes kui Lellep talvisel ameti-sõidul külmetas ning haigestus. Ei aidanud ravi Peterburi ega välismaa sanatooriumites. Surm tuli aastal 1898.
Mõistame nüüd paremini luuletusi nagu “Ei saa mitte vaiki olla, / lauluviisi lõpeta’ “, “Üks ainus kord veel tahaks, / su silmi vaadata” , või “Küll oli ilus mu õieke… surm tuli ja kosis ta endale”. Siin peegeldub mitte ainult armastatu pikaajaline haigus, vaid kogu perekonna lagunemine (“Surmaroosid sinu palgel, / õekene, õitsevad”) ja luuletaja oma eluraskused. Peale Lellepi surma katkestas A. Haava kõik suhted tuttavatega ja asus põetama vanureid ühes Peterburi hooldekodus – “manala eeskojas”, nagu selle kohta öeldi. Siis haigestus ta ise raskelt 1903. Alles 1905. aasta suveks taastusid Tartu Närvikliinikus nii tervis kui elurõõm.
Nüüd asus A. Haava kutselise kirjaniku alale. Ilmus luuletuskogu “Lained” (1906), millega algab A. Haava loomingu uus periood. Avaldub uus huvi elu vastu ning objektiivsemaks muutub kujutlusviis:
Sa ole suurem kui su saatus
Ja kõrgem kõigist ohtudest
Su tiibu, mis sind kõrgel’ kandvad,
Sa ära heida enesest.
Enam pöördub mõte ka kodumaa poole:
Üks on minul püham koda:
Minu vanemate maja,
Vaikne, lihtne Eesti talu.
või
Ainult pääle varju ja kätele tööd
Üks suutäis leiab, üks jalatäis maad –
Oh kodumaa!
Armastusluules avardub isikliku kiindumuse asemel igatsus elu soojuse ja ilu järele:
Kus nutab armastus, sääl vaiki
Ja oma mõtteid pühitse –
Ja valust väriseval’ hingel’
Siis tasa, tasa lähene…
Tähelepanuväärne on luuletus, kus tavalise värsivormi asemel appi võeti deklaratiivne vabavärss, kasutades lisaks teksti sõrendust:
Meie ei taha olla, ei ole
Vaikiv ununev lehekülg
Aegade-raamatus:
M e i e o t s a e t t e o n k i r j u t a t u d
E l u s õ n a !
Peagi ilmusid uued luuletuskogud: “Ristlained” (1910), “Põhjamaa lapsed” (1913) ja “Meie päevist” (1920). Lisasissetulekut andis tõlketöö, kuid viljakale loomistööle vaatamata vaevas pidevalt majanduslik kitsikus, eriti I Maailmasõja ja Vabadussõja ajal. Aastal 1921 tabas A. Haavat osaline halvatus, millest ta alles 1929. aastal paranes.
Eesti Vabariik andis A. Haavale küll väikese pensioni, kuid sellest polnud küllalt. Eriti valus oli korteriküsimus. Et üüriga kokku hoida ja siiski omaette elada, tuli leppida külmade katusekambritega. Haiget tegi ka noores vabariigis lokkama löönud tõusiklus ja mammonakultuur. Sellest siis:
Kui puhus mu katusekambri tuul,
All, soojades tubades kuuldus see – “luule”.
…
Ja kaebasin tasa, ma lauliklind,
Et leivata jättis mind kodumaa pind –
“Liig hell sa oled!” nad trööstisid mind.
Veel järgnesid luuletuskogud “Siiski on elu ilus” (1930), “Laulan oma Eesti laulu” (1935) ja “Täheks tulevpõlvedele”. Pealkirjadest hoolimata seisab nendes kogudes esiplaanil isikliku elusaatuse vaagimine. Ehkki kibestumine ja üksindus kippusid viima tagakiusamismõtete küüsi, leiame siin ometi ka eleegilist loodusluulet (“Kuuvalgel kõnnib erk sügisetuul / ja lennutab langenud lehti! / Käib sahin ja kahin – haa, kaduvusluul! / Ja taevast näen sadavat tähti…”) ja sügavalt tunnetatud isamaaarmastust (“On püha mulle mu kodumaa muld”).
Aastal 1939, Anna Haava 75. sünnipäeva puhul, kinkis Tartu linnavalitsus talle korteri Tähtvere pargi lähedal. Luuletaja oli viimaks saanud korraliku kodu. Muide, sellesse ajastusse langeb ka minu ainuke kohtumine A. Haavaga. Kõndisime isaga Tartu alllinnas kui A. Haava meile vastu tuli. Isa tundis teda ja nad vestlesid veidi. Kahjuks on mul uduselt meeles vaid vana daami tumedasse palitusse mähitud kuju.
Anna Haava elas üle nii 1941. a. Tartu lahingud, kui ka 1944. a. sõjamöllu. Ello Sääritsat tsiteerides: “Kodus jätkas ta harjunud töökat ja kasinat eluviisi”. Luuletaja 90. sünnipäeva (1954) pühitseti suurejooneliselt aktuse ja Anna Haavale rahvakirjaniku aunimetuse andmisega. Samal aastal läks trükki valikkogu “Luuletused”, millele lisandus teine valikkogu “Järelpõiming”. Selles loeme värssi:
Kui muinasjutt kõik su sügismaailm –
Nii jumalakaunis kõik see!
Kõik õitseb: Kõik truudus- ja kannatuskülv!
Vaik valub sääl kodutee?…
Anna Haava elutee lõppes 13. märtsil 1957. Tohutu saatjaskond palistas tänavaid, kui matuserong Raadi kalmistule liikus.
Jah, võib öelda, et ‘30-teks aastateks polnud Anna Haava enam eesti lüürika esirinnas, jäädes uute voolude kandjate varju. Aga, tsiteerides jälle Ello Sääritsat: “Anna Haava tähtsus eesti kirjandusloos seisab eelkõige isiklikust tundeelust lähtuva elamusväljendusliku suuna algatamises 19. sajandi lõpu eesti luules…” Sellele lisab “Eesti Kirjanduse Ajalugu III” omakorda: “Haava pärandas eesti luulele põhjamaiselt karge ja puhta lembelüürika…” Just nii see oli.
Raul Pettai
