Iga eestlane teab une pealt Sulev Nõmmiku lavastatud kultusfilmi «Siin me oleme», mis algab läbi rannakarjamaa lehmi ajava väikse poisi ning tema lauldud Ülo Vinteri ja Enn Vetemaa palaga «Kui on meri hülgehall». Kuigi oma lavadebüüdi tegi too poiss Rahvusooperis Estonia juba seitsmeaastasena, saab eesti publik Hamburgi Riigiooperi solisti ja Euroopas hinnatud baritoni Lauri Vasarat (41) ooperi suurrollis kuulda-näha esimest korda.
Vasar on esimene ja seni ainus eestlasest ooperisolist, kes esinenud ülimainekatel Salzburgi pidunädalatel ning kel on ette näidata nii muljetavaldav rahvusvaheline karjäär: 2006. aastal valiti ta Austria parimaks nooreks ooperilauljaks, 2007. aastal nimetas ajakiri Opernwelt ta nimiosa täitmise ooperis «Vang» parima laulja tiitli nominendiks ning mullu oli ta Saksa teatriauhinna Faust nominentide seas Britteni «Billy Budd» nimiosaga.
Saksamaal Hamburgis elav laulja veedab suvepuhkuse alati Eesti südames asuvas maakodus ning võttis seekordse puhkuse ajal rõõmuga vastu pakkumise oma sünnimaal suurrollis lavale tulla.
Alustuseks tahaksin küsida mitte ooperimaailma, vaid sellesama kultuslaulu kohta – kui sageli te seda hiljem laulnud olete?
Üsna sageli, igal suvel vähemalt korra meie Pajusi küla peol.
Kuid hoolimata isalt päritud lauluandest ja sellest, et teie lavadebüüt Estonias oli muusikaliroll, alustasite muusikaõpinguid siiski viiulist.
Laulnud olen tegelikult kogu elu, veel isegi Tallinna Muusikakeskkooli ajal laulsin kooli kooris. Viiulit hakkasin õppima igasuguse vanematepoolse (isa operetilaulja Harri Vasar; ema pianist ja Estonia kontsertmeister Ülla Millistfer – RL) sunnita juba viieaastaselt. Tänu sellele, et isa ja ema töötasid Estonias, olen teatris üles kasvanud laps.
Mul oli dirigendi ja esimese viiuli vahel tool, kus ma armastasin istuda ja proove jälgida. Sellest, lausa füüsilisest kontaktist viiuliga, tuligi mu veendumus, et see on maailma kõige ilusama kõlaga pill.
TMKKs alustasin viiuliga, lõpetasin vioolaga. Kuna mängisin juba Tallinna Noorte Kammerorkestris, tundus loogiline jätkata samal alal ka muusikaakadeemias. Seal alustasin vioolaga, kuid läksin üle Ivo Kuuse lauluklassi. Pärast lõpetamist suundusin end lauluerialal täiendama Grazi ja Salzburgi. Pärast TMKK lõpetamist mõtlesin korraks ka näitlejakutsele, kuid õnneks või õnnetuseks polnud sel aastal lavakasse vastuvõttu.
Kui kerge või raske oli teil suurde ooperimaailma jalga ukse vahele saada? Kas olelusvõitlus on seal väga karm?
Otsesest võistlusest või võitlusest rääkida ei saa, kuid konkurents on küll tohutu. Kuid arvan, et ilma ambitsioonikuseta, sisemise edasiviiva mootorita, kire ja armastuseta selle vastu, millega sa tegeled, ei jõuagi kuhugi. Mul on lauljakarjääris kasu olnud viiuli- ja vioolamängust, see on hindamatu muusikaline pagas. Ning arvestades, millist füüsilist vormi ja liikumisosavust nõuavad lauljalt tänapäevased ooperilavastused, on plussiks ka aastaid kestnud võistlustantsutrennid Ants Taela juures.
Kuid ka õnnelikul juhusel võib olla roll. Kui töötasin Linzi ooperiteatris, osalesin Salzburgis rahvusvahelisel Mozarti laulukonkursil. Žürii liige, Salzburgi Festspiele tegevdirektor Josef Hussek kutsus mind ette laulma ja pakkus kohe paari osatäitmist ja asenduslaulja lepingut Hans Werner Henze teosesse «L’Upupa», mille peaosas oli Mattias Goerne. Õppisin Al Kasimi rolli selgeks, kuid toona mind ei vajatud. Mõni aeg hiljem toodi Madridi Kuninglikus Teatris lavale sama tükk ja mind kutsuti taas asenduslauljaks.
Tuli eelesietendus, täissaaliga ja kohal olid kriitikud. Ma ei tea miks, kuid läksin samal hommikul teatrisse ja laulsin hääle lahti. Seejärel läksin koju, panin pidulikult riidesse, et õhtul vaatajana etendust nautida. Teises või kolmandas stseenis ei ilmunud aga peaosatäitja enam lavale…
Goerne oli jala välja väänanud. Teatri intendant tuli minu juurde saali ja küsis: «Lauri, oled sa valmis lavale minema?». Mulle anti kümme minutit, panin kostüümi selga, jõudsin teha paar hääleharjutust, läksin lavale ning tükk hakkas otsast peale. See kõik toimus nii kiiresti, et mul ei olnud aega isegi närvi minna. Teadsin, et ma lihtsalt pean hästi esinema, see on minu võimalus!
Ja kuidas läks?
Vapustava menuga ja standing ovations’ite saatel!
Füüsilisest vormist rääkides, juba ammu on laval liikumatute kappidena seisnud ooperitähed asendunud suurepärases füüsilises vormis ja näitlejavõimetega solistidega. On see aja märk?
Kindlasti. Toona oligi teine aeg ja lähenemine ooperile tervikuna teine. Kaasaegsetes lavastustes ei saa enam lihtsalt laval seista – lavastused on dünaamilised ja nõuavad lauljalt füüsilist võimekust. Ka teles näidatakse ooperit nüüd teisiti – kaamerad on kõikjal ja sõidavad lauljale näkku, iga liigutus ja peenemgi miimika on vaatajal kui peo peal.
Kuid mulle see sobib, sest mind on näitlemine alati huvitanud. Mis mu füüsisesse puutub, siis on mul head geenid ja ma spordin regulaarselt – ujun ja käin fitness’is. Mul on olnud mitmeid rolle, kus mind laval poolpaljaks kooritakse ja ma ei saa lubada, et seda ei oleks esteetiline vaadata.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui klassikalised lavastused kantakse üle tänapäeva, kuid sel on vaja kunstilist põhjendust ja usutavust ning lavastaja peab suutma selle tekstiga kooskõlla viia. Mulle meeldivad rollid, kus oluline on tegelaskuju karakter: tema psühholoogiline areng, emotsioonid. Mu absoluutsed lemmikud on Onegin, Wolfram «Tannhäuserist» ja nimiosa Dallapiccola «Il Prigoniero’s» («Vang»).
Töö tõttu elate sageli mitmes riigis ja teil on kodud nii Hamburgis kui ka Salzburgis. Ühes intervjuus tunnistasite, et teate hästi, mida tähendavad üksindusepiinad.
Oo jaa … Üksindusega tuleb tihti võidelda, sest kuigi mul rahvusvahelisel koostööpinnal on tekkinud mitmeid lähedasi sõpru, kohtume vaid etendustel ja projektides, igapäevasõprust see ei asenda. Ka Eesti ja Salzburgi sõpradega on tänu pidevale reisimisele sidemed peaaegu katkenud.
Minu elus oli aeg, mil olin pikalt vabakutseline ja pendeldasin nii palju ringi, et tundsin pinda jalge alt kaduvat. Nüüd on parem, sest on püsileping Hamburgi ooperimajaga ja käin mujal vaid külalisena esinemas. Teisalt pean olema tänulik, et tööd jätkub. Uusproduktsioonide tegemine tähendab umbes kahekuist kodust eemalolekut. Kuid ma ei kurda, see on mu töö eripära.
Kuid suviti puhkate alati Eestis.
Pajusis pole mitte ainult mu oma pere, vaid kogu meie suure pere suvekodu. Meile soovitas seda talukohta ema kolleeg Vello Viisimaa. Olin üheteistkümnene, kui ema mind esimest korda sinna viis. See oli keset metsa, talu oli laokil ja ümbrus võssa kasvanud, naabritädi niitis meile vikatiga raja sisse. Kuid selles paigas oli midagi maagilist ja ma ütlesin emale, et siia me jääme ja hakkame nüüd põrandaid pesema! Seal on minu jaoks olemas see miski.
Esimesed paar nädalat ei tee ma mitte midagi, sest olen hooaja lõpus tühi nagu sidrun.
Eelmisel aastal värvisin sauna, niidan ka muru, pügan hekki, mulle meeldib süüa teha. Püüan vähemalt paariks nädalaks unustada, et olen laulja. Kuid siis tuleb ikkagi tööle asuda ja mul on puhkusel alati terve hunnik klaviire ja CDsid, et uusi rolle ette valmistada.
Riina Luik PM/VES
