Fotograafid on imelised inimesed, kes kingivad meile aega. Hetki, mis läbi kaamerasilma vaadatuna igaveseks meie mälestustepagasisse jäävad. Aprillikuu Eesti Köögi külaline oli Los Angeleses tegutsev eesti juurtega fotograaf Kiino Villand, kelle fotosid on kasutanud Rolling Stone, Eesti Ekspressi Areen, Entertainment Weekly, Los Angeles Times Sunday Magazine, Dreamworks, Ogilvy & Mather, Saatchi & Saatchi ja Academy of Television Arts & Sciences (The Emmys). Kiino on jäädvustanud lugematul hulgal moe-, kunsti- ja meelelahutusmaailma tähti. Milline on olnud ta teekond fotograafias oma tänase tasemeni?
Mis teeb fotograafist fotograafi? Missugused on tema meeldejäävamad fotod? Kiino oli lahkelt nõus oma mõtteid jagama. Küsijale jäi rõõm teadmisest, et meie Los Angelese eestlaskonna seas on palju andekaid inimesi. Ja alati on Los Angelese Eesti Majas saalitäis huvilisi, kes kord kuus laupäeviti nendest mõnega kokku saavad.
Mida tähendab sinu jaoks fotograafia?
Fotograafial on palju eri tähendusi. See võib olla viis sõpradega mõnusalt aega veeta. Samuti tähendab see oluliste ajaloohetkede jäädvustamist ja kõike seda, mis nende vahele mahub. Lõpuks on see väga tähtis suhtlusvahend, viis, kuidas jutustada lugu, tähtsat sõnumit edasi anda ja tähtsustada. See võib olla viis emotsioone esile kutsuda või teatud teemasid valgustada. Isegi puhtalt lõbu pärast pildistatud pildid võivad kanda tohutut tähendust. Ühelt poolt võib see sõnum olla silmnähtav, varjamatu. Teisalt võib fotograafia jõud olla vaevu hoomatav ja leebe.
Kuidas sa leidsid tee fotograafia juurde?
Ma avastain fotograafia enese jaoks teismeliseeas. Kooli ajalehe juures töötades oli fotografeerimine heaks vabanduseks, et tundidest eemale hiilida. Tõsisema huvi fotograafia vastu avastasin kolledzis fotograafia ajalugu õppides ja nimekaid fotograafe assisteerides. Tuntuimateks neist oli Anton Gobijn (U2, Depeche Mode, jne ). Mida aeg edasi, seda rohkem foto-graafia mind enesesse hõlmas. Avastasin enese jaoks moefotograafia, portreefotograafia. Samuti meeldib mulle pildistada kõike mis on muusikaga seotud. Kuid samal ajal väärtustan fotograafina ka sotsiaalsete probleemide kajastamist. Sageli võib minu fotodes näha mitmete erinevate fotograafia elementide ja vormide ühinemist.
Kes võib end pidada fotograafiks? Kas kaamera olemasolu teeb sinust automaatselt fotograafi? Või mõne maineka kooli fotograafia kursused? Mis on see saladus, mis teeb fotograafist tuntud ja tunnustatud fotograafi?
Ma arvan, et see sõltub inimese püüdlustest. Vaatamata oskuste tasemele võivad kõik asjahuvilised kutsuda end “fotograafideks”. Paljud inimesed naudivad fotograafiat kui hobi. Ja paljud neist on ilma fotograafia alase hariduseta saavutanud suurepäraseid tulemusi. Alles hiljaaegu lugesin lugu Zoe Strauss’ist, kelle huvi fotograafia vastu sai alguse 12 aasta eest kingitud primitiivsest kaamerast. Tänaseks on tema tööd leidnud endale koha Whitney Biennial’il. Straussi huviobjektiks oli kohalik naabruskond, mida ta omamoodi banaalsel moel kohaliku projekti tarvis pildistas. Ta süvenes oma kandvasse teemasse ja materialiseeris selle väga omanäolisel moel. See on kujukas näide kontsepti olulisusest ja selle kandmisest läbi loomingulise protsessi, mis nõuab teatud määral enesedistsipliini, tehnilisi teadmisi, oma sisetunde kuulamist ja head silma. Kindlasti sellega kõik veel ei piirdu. Saladuseks, mis eristab head fotograafi tunnustatud fotograafist, on kujutlusvõime ja oskuste järjepidev arendamine ning piirangutest vabanemine.
Mis on sinu lemmik fotod ja nende sündimise lood?
Üheks mu lemmikfotoks on foto, mille tõin kaasa ka eesti majja. Sellel on Rock & Roll Hall of Fame täht, Beastie Boy Adam 'MCA' Yauch koos Palden Gyatso tiibeti mungaga. See foto sündis 1998 a. San Fransiscos toimunud Tiibeti vaba-duskontserdi lavatagustes. See oli väga võimas hetk, mil kõik tänasid üksteist panuse eest tehtud töösse. Adam Yauch oli kontserdiseeria korraldava The Milarepa fondi üheks asutajaks. Palden Gyatso oli kontserdi peakõneleja. Ta jagas oma kogemust hiina valitsuse ja sõjaväe hävitavast tegevusest okupeeritud Tiibetis. Tema loost võis leida paralleele Eesti ajaloo ja okupatsiooniga. Mingil loomulikul moel suudan ma ennast mitmel tasandil Tiibeti rahvaga samastada. Paar nädalat peale eesti maja kohtumist lahkus Yauch meie seast peale kolm aastat kestnud võitlust vähiga. Tema ideed ja püüdlused aga elavad edasi.
Mida tähendab sinu jaoks Eesti? Mida tähendab sinu jaoks eestlus?
Ma olen sündinud ja kasvanud Ameerika Ühendriikides. Minu ema aga on sündinud Tallinnas. Ta oli 9-aastane, kui ta põgenikuna New Yorki saabus. Seega olen ma esimese põlvkonna ameeriklane. Eestlaseks olemisel on minu jaoks mitu tähendust. Mind on kasvatatud teadmises, et Eesti on väikeriik, mis on kannatanud mitmete välismõjutuste all. Kuid mitte mingil juhul ei tähenda see allaandmist. Pigem on see olnud just motiveerivaks faktoriks. Mõtlen siinkohal Eesti-El Salvadori jalgpallimängu peale, mida ma L.A. Coliseum’is pildistamas käisin. Seal oli 15,000 El Salvadori jalgpallifänni oma meeskonnale kaasa elamas. Eestlastel oli vastu panna umbes 60, heal juhul 80 kaasaelajat. Kuid lõpptulemusena ei osutunud see määravaks. Ma märkasin enne mängu algust eesti jalgpallurite ilmet, millest võisin lugeda arusaamist, et kogu selle armee vastu võitlemine saab olema suur väljakutse. Kindlasti see seda ka oli. Kuid vaatamata olukorra keerukusele said määravaks mänguoskused ja sihikindlus. Võistkonna treener Rüütli hoidis enne mängu algust poiste pinged maas, tagudes palli riietusruumis poiste vahel edasi-tagasi. Ja eestlased ei andnud alla. Tulemuseks oli 2:0 võit Eesti kasuks.
Mis on sinu seisukoht autoriõiguste kohta?
Rääkides loomeinimestest, olgu need siis fotograafid, illustraatorid või graafilised disainerid, olen seda meelt, et peaks olema paigas effektiivne süsteem, mis aitaks vältida internetipiraatlust ja autoriõiguse rikkumist. Hiljuti kongressile esitatud autoriõiguse seadus on mitte väga läbi mõeldud ja eelkõige välja töötatud suurte korporatsioonde huvisid silmas pidades, olles väga lähedal kodanike vaba sõnaõiguse piiramisele. See meenutab despootlikku rezhiimi. Internet on imeline kommunikatsioonivahend ja vaba sõnavabadus on hädavajalik. Loomeinimeste töö kaitsmine on üks minu missioone. Loodan, et mul on piisavalt kaasamõtlejaid ja koos leitakse sellele dilemmale lahendus.
Kõik inimesed, eelkõige interneti avarustes, peavad muutma oma arusaamist ja etiketti fotode postitamisel internetis. Ma ei soovita siinkohal anda krediiti iga üksiku foto eest, mis kuhugi postitatakse, nagu mõne viieaastase sugulase tuhandetest fotodest koosnevad fotokatsetused. Kuid ei ole raske lisada “Ph: Eesnimi Perekonnanimi” postitatud foto kirjeldusse. Suhtu fotograafidesse mõistvalt. Nad panevad oma loomingusse tohutult energiat ja aega.
Kiino töödega võib tutvuda tema kodulehel www.kiinovilland.com ja Facebookis https://www.facebook.com/Kiino.Villand.Photographer.Director.DJ
Fotograaf Kiino Villandiga
vestles Reet Rand
