Küllap vanemad eestlased mäletavad veel eesti viiulimeistrit Meeme Mälgit (1902-1976), kelle surmast eelmisel aastal möödus 35 aastat. Kodumaalt põgenenult elas ja töötas Mälgi alul Saksamaal, Geislingeni laagris. Sealt tuli ta perega USA-sse (vist) 1949, kus loodi uus kodu New Yorgi lähedal. Minu tutvus Mälgiga algas 1948, kui ma Kölni muusikakooli viiuliklassi astudes endale paremat viiulit otsisin. Sõitsin Geislingeni, kus sain uue, hästikõlava viiuli omanikuks. Viiuli sees seisab silt:
Meeme Mälgi
Eesti Estonia
Geislingenis
Nr. 53, AD 1948
Odav see pill polnud, kuid isa-ema abiga saime asjast üle. Sellega algas “Mälgi” ajastu mu viiulikarjääris. Kui ma 1950. aastal koos Mälgi viiuliga New Yorki jõudsin, kingiti mulle ootamatult stipendium Colorado State University’sse, Fort Collins, CO. Seal ütlesin ma mitmel põhjusel muusiku-lahti ja läksin inseneriteaduse alale.
Aga just Colorados hakkas Mälgi viiul hoogsalt kõlama. Mind värvati kohe Fort Collinsi sümfooniaorkestri 1. viiuli koosseisu, ühtlasi jätkasin viiulitunde ülikooli muusikaosakonnas. Esinesin õpilaskontsertidel (J.S.Bach’i g-moll soolosonaat jm.) ja koos ühe kaasõpilasega Fort Collinsi raadios (Bach’i topeltkontsert kahele viiulile). Minusugust põgenikku kutsuti kirikute ja organisatsioonide üritustele Eestit tutvustama viiuliga esinema jne.
Mu Colorado ajastu (1951-53) muusikaliseks haripunktiks oli ülikooli koori nädalapikkune kontsertreis läbi Põhja-Colorado märtsis 1952. Olin seal üheks solistiks ja nii kõlasid Mälgi viiulil paljukordselt Sarasate Andaluusia romanss ja Paganini Kapriis nr. 13.
Kooli lõpetades juunis 1953 algas reaalelu ja viiul jäi üha enam kõrvale. Vist viimane esinemine oli koos õp. Valdeko Kangroga kunagi ‘70-te aastate lõpus, kui mängisime kirikus Bach’i topeltkontserdi teist osa. Ehkki mu sõrmed viiulil enam vääriliselt ei liikunud, hoidsin viiulit korras, sest Mälgi pill oli kultuurpärand. Kui äsjasteks jõuludeks tuli külla mu poeg Allan, kes praegu elab ja töötab Eestis, andsin viiuli tema hoolde, et ta viiks instrumendi Eestisse ja annetaks Tallinna Teatri- ja Muusikamuuseumile. Nemad on ammu soovinud Mälgi viiulit saada. Seega leidis eestlase tehtud viiul hea kodu.
Mälgi alustas viiulite ehitamist juba ennesõjaaegses Eestis. Kahjuks puuduvad mul andmed, kui palju instrumente ta kokku valmistas ja mis oli nende saatus. Minu viiuli numbrit aluseks võttes pidi neid olema vähemalt 53. Võib oletada, et tema töid on eriti Saksamaal veel leida. Otseselt tean vaid kolmest viiulist. Ühe (mängukorras) viiuli omanik on helilooja-dirigent Taavo Virkhaus USA-s. Teise viiuli kohta meenub, kuidas Mälgi näitas mulle viiuli tagaküljele maalitud skautluse embleemi, sest pill pidi minema tookordsele skauditegelasele Herbert Michelsonile. Ka see viiul on perekonnas senini säilinud. Kolmandaks on mul säilinud foto Mälgist (1948), kus ta näitab viiulit, mille tagaküljel on suurejooneline maal eesti rahvariietes tantsupaarist. Kuhu see viiul jäi?
Oleks tore, kui lugejad saaksid siin lisada täiendavat. Vahest on vanematel eestlastel mälestusi Mälgi kohta või leidub kellelgi koguni tema viiul. Kui jah, siis palun võtke minuga ühendust aadressil [email protected] . Oleksin informatsiooni eest tänulik, sest sellest on huvitatud ka muuseum Tallinnas.
Raul Pettai
