Tütarlastekoori 1970. aastast alates dirigeerinud Tiia-Ester Loitme andis nüüd oma ameti üle dirigent Ingrid Kõrvitsale.
Juubelikontserdil Estonia kontserdisaalis 9. juunil loeti ette haridusminister Jaak Aaviksoo tänukiri, mille järel ütles Loitme, et tal on eriti hea meel, et selle kirjutas just Aaviksoo, kuna kogu ta elu on olnud suur sõjapidamine.
1952. aastal oma tegevust alustanud koor professor Heino Kaljuste juhtimisel on tänaseks saanud Eesti kultuuripildis oluliseks koori-kollektiiviks, kus tegutsevad mudilaskoor, lastekoor ja tütarlastekoor.
Kooril on olnud au olla paljude Eesti autorite, eriti Veljo Tormise, Arvo Pärdi, Gustav Ernesaksa ja Cyrillus Kreegi koorimuusika tutvustaja maailma kontserdilavadel. Paljud plaadistused on tipnenud 2004. aastal võidetud Grammy auhinnaga J. Sibeliuse kantaatide salvestuse eest koos ERSO ja RAMiga.
Arvukad auhinnad koorifestivalidelt ja edukad kontsertturneed maailma eri nurkades on teinud neist Eesti visiitkaardi, kes alati esinema oodatud. Viimane tunnustus on käesoleva aasta mais toimunud Austrias Badenis rahvusvahelise koorifestivalilt «Ave Verum», kus pälviti kõikide osalenud kooride seas Second Prize Gold Level (kuldmedal ja II koht).
Tiia-Ester Loitme on valitud 2008. aastal Aasta Muusikuks, tunnustatud Jaapanis Tõusva Päikese ordeni kuldsete kiirte ja rosetiga 2008. aastal ning pälvinud elutööpreemia kultuuri valdkonnas. Ta on olnud ka Eesti üld- ja koolinoorte laulupidudel laste ja naiskooride juht ja üldjuht.
Intervjuus Õhtulehele üllatab Tiia-Ester Loitme, kui väidab, et Ellerhein ei olegi üks maailma paremaid tütarlastekoore. "Sama tasemega tütarlastekoore on piisavalt," on Loitme äärmiselt enesekriitiline.
"Samas – Ellerheinal on oma värk. See värk on see, et me mitte ainult ei laula. Ma räägin lastega palju. Kuigi keegi ei saa aru, miks. Aga ma tahan teada, kellega ma laulma hakkan, mida keegi endast inimesena kujutab, kellega ma sõidan konkursile."
Loitme Ellerheina kodukord on teada. Hullem kui sõjaväes. Dirigent ütleb, et nendest tütarlastest, kes proovidest puuduma kippusid, oli tal täiesti ükskõik. "See oligi elus näide, et teda ei huvita see värk. Et emme-issi on teda pannud sinna koori laulma, aga kui teda ei huvita, siis ei huvita tema ka mind. Absoluutselt! Ja ta võib jumala rahus koorist ära minna. Ja kui ta puudub, ei saa ta ka lavale. Seega ise tekitab selle situatsiooni. Samas on piisavalt neid, kes on lojaalsed, kes tahavad muusikaga tegeleda."
Loitme tunnistab, et Ellerheina taseme, elitaarsuse, sihikindluse ja püüdluste taga on ennekõike tema vastik iseloom. "Meil on hästi palju kirjutamata reegleid. Lisaks piibli kümme käsku. See üllatab tõesti kõiki, et meie järel on buss laitmatult puhas, et meie järel on prooviruum korras, meie tagant laudu koristades ei usu keegi, et me oleme söömas käinud. Hotellid nutavad, kui me ära läheme!"
Tiia-Ester Loitme sõnul võib tuua välja veel ühe põhjuse, miks ta ameti maha paneb. "Ma olen püüdnud säilitada noodist lugemise oskuse, aga see järjest mandub. Seda on väga raske hoida, sest koolides on see taandunud nullpositsioonile."
