New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel 27. märtsil peetud ettekanne. Marko Kassi osalemine Kultuuripäevadel sai teoks tänu Eesti Kultuurfondile Ameerika Ühendriiges.
Metsaülikooli puhul on tegu omapärase mõttekojaga Eesti elu arendamiseks, uute lahenduste otsimiseks probleemide lahendamisel. Kahe dekaadi jooksul Eestis toimudes on Käärikul tudengite ette astunud paljud Eesti avaliku elu tegelased ning arvamuseliidrid, kes olles oma valdkonna spetsialistid on suutnud süvitsi analüüsida ühiskonna valupunkte.
Enne kui liigume edasi heitkem korraks pilk ajalukku. Teatavasti, esimene Metsaülikool toimus 1967. aastal Kanadas Kotkajärvel ning seal jätkub Metsaülikooli traditsioon tänaseni. Metsaülikool loodi eesmärgiga arendada Kanada eestlaste noorte kultuurilist tegevust ning rahvuslikku eneseteadvust. Pärast seda on toimunud Metsaülikoolid Soomes, Rootsis, Los Angeleses, Austraalias ja Ukrainas.
Eesti toimus esimene Metsaülikool ehk MEEST 1989. aastal Jaak Alliku juhatamisel. Selle eestvedajaks oli METROO rahvas Rootsist. Sellest võttis osa 100 välis- ja 100 kodueestlast. Tollaste aruteluteemade hulgas oli valdkonnad nagu Eesti demograafilised arengud, Tartu Ülikooli roll vaimsuse kasvulavana, naise roll toonases ühiskonnas jne. Lisaks diskuteeriti ning pakuti lahendusi, millised oleksid potentsiaalsed arenguteed poliitikas ja majanduses lähitulevikus.
Järgmine Metsaülikool leidis aga aset aastaid hiljem – 2004. aastal Heimtalis Viljandimaal, mis oli eelkõige suunatud väliseestlastele. Teemaks „Juurte juurde“. Nüüd aga küpses mitme Metsaülikooli „pisikuga“ nakatatud inimese peas idee korraldada analoogset suvekooli Eestis. Juba järgmise aasta kevadel toimus Tartus Toomemäel ajaloomuuseumis koosolek, kus arutatakse Metsaülikool 2005 toimumist Eestis. Koosolekust võtsid toona osa Olev Träss, Mare ja Rein Taagepera, Tartu Ülikooli toonane prorektor Jaak Kangilaski ja tudeng Madis Kauts. Tunti head meelt noorte initsiatiivi üle, kuna teemat oli korduvalt arutatud Akadeemiliste Organisatsioonide Ümarlauas ning nüüd oodatigi, et järeltulev põlv hakkaks järkjärgult Metsaülikooli korraldamist Eestis üle võtma.
Samal aastal koliti Metsaülikool Lõuna-Eesti kuppelmaastikule Käärikule, kuhu on jäädud tänaseni.
Väga suur roll Metsaülikooli käivitamisel on Mare ja Rein Taageperal. Siia sobib selle kinnituseks väljavõte paari aasta tagusest ajalehe artiklist Mari-Ann Karupäält: „Kindlasti on Mare ja Rein Taagepera merede tagant Eestisse toodud Metsaülikool üks kõige tõsiseltvõetavam ja huvitavam foorum, kus Eesti kitsaskohti lahatakse“.
Eesti Metsaülikool toimus möödunud aastal viiendat korda. See oli omamoodi kahekordne juubel – 20 aastat esimesest Metsaülikoolist Eestis ning viiel viimasel aastal järjest. Head meelt teeb see, et Metsaülikool on oma koha ühiskonnas leidnud. Selle tõestuseks on fakt, et üha rohkem on tudengeid ja lektoreid, kes tulevad igal aastal tagasi, et saada osa sünergiast.
Metsaülikooli formaat on ainulaadne, sest igal aastal kogunevad sadakond inimest neljaks päevaks „metsa“ Eesti asja arutama. Samas suudetakse üsna edukalt meeles pidada, et arutamisest pole mingit kasu kui selle ei järgne teod. Tegudele suunatust näitab ka see, et esinejatest moodustavad suure hulga igal aastal inimesed, kes pole mitte lihtsalt elukutselised jutupuhujad, vaid on juba midagi korda saatnud. Oma vabast ajast tulevad kohale ja maksavad osalustasu samadel alustel kõigi teistega esinejad nagu Siim Kallas, Alar Karis, Indrek Neivelt, Hans H. Luik, Sandor Liive jpt.
Mare Taagepera on öelnud, et Metsaülikooli omapära on veel see, et oma ala ekspertidest loengupidajad jäävad „metsa“ mitmeks päevaks ning saavad nii peale oma tarkuse jagamise osa ka teiste mõtetest. Ehk, ka tihti sunnivad uued teadmised ning arutelud oma seisukohti revideerima.
Minu arvates on Taageperade üheks tugevuseks ka see, et nad on osanud ette näha teemasid, mis on aktuaalsed lähitulevikus või 5 aasta pärast. Juba praegu käib diskussiooni teemade üle, mis võiksid olla „kuumad“ järgmisel kolmel aastal. Eesti Metsaülikooli teemadeks läbi aastate on olnud Eesti olevik ja tulevik, riigi jätkusuutlikkus, usaldus ja lõimumine. Näiteks integratsiooni teema valisime augustikuiseks aruteluobjektiks pool aastat enne nö Pronksiööd 2007. a.aprillis.
Kaks aastat tagasi rääkisime usaldusest nii majanduses, poliitikas, meedias kui perekonnas. Tollal kui üha enam oli süvenemas globaalne majanduskriis oli usaldus kiire kaduma. Põnev oli diskussioon sellest, kuidas 50-aastane okupatsioon mõjutas Eesti inimest ning tema usaldust partneri, pere, kolleegide, kogukonna jne. vastu.
Tänavusel, 2010. aastal on teemaks „Eesti naine ja Eesti mees“. Samal teemal kõneles Mare Taagepera 1989. aasta Metsaülikoolis keskendudes naise rollile tollases ühiskonnas. Kas ja millises ulatuses on toonased tõsiasjad muutunud, kuuleme juba augustis Käärikul. Teema on endiselt aktuaalne, kuna teemadering on lai – meeste puhul on räägitud kehvast tervisest ning naiste (võrdsest) positsioonist ühiskonnas. Antud temaatikal arutlema on lubanud tulla Maris Jesse, Siiri Oviir, Leo Kunnas, Ain Mäeots jpt.
Rääkides Metsaülikoolist Eestis ei saa me minna mööda Mare ja Rein Taageperast. Kahtlemata, nad on ära teinud suure töö tutvustamaks Metsaülikooli kui vaba arutelu mõttekoda ning nende teeneks on ka see, et oma autoriteedi ja sihikindlusega on nad kutsunud esinema oma ala professionaale, andes neile võimaluse rääkida asjadest nii nagu nad on. Paljude jaoks on Mare ja Rein rohkem kui Metsaülikooli eestvedajad. Noor ja usin Metsaülikooli juht Triin Käpp on iseloomustuseks öelnud järgmised sõnad: … “Ühest küljest kindlasti eeskuju – nende eluviis ja asjade korraldamise viis on kindlasti eeskujuks vähemalt kõigile meile (st toimkonnale) ja teistele, kes nendega lähemalt kokku puutuvad. …. Ma olen olnud vahel päris kurb, et meil ei toimi enam nn mentori/professori/õpetaja rolli selle tõelises mõttes st et sul ongi oma eeskuju. Mare ja Rein on seda mulle olnud ja on ka edaspidi“.
Mitme osaleja arvates, täidab Metsaülikool praegu Eestis paljuski puuduva sisulise ja argumenteeritud debati kohta. Samuti on Metsaülikool olnud mitmete uute algatuste lähtekohaks.
Metsaülikoolist on alguse saanud õpilaste teadusajakiri Akadeemiake ehk siis Akadeemia noorem vend. Siinjuures on ehk oluline toonitada, et Akadeemiake on eelretsenseeritav ajakiri. See tähendab, et ajakirja kolleegium, kuhu kuuluvad Tartu Ülikooli erinevate erialade magistrandid ja doktorandid, hindab õpilaste artikleid, otsustab nende trükiküpsuse üle ja vajadusel nõuab tööde täiendamist või parandamist.
Metsaülikooli töökale toimkonnale on omane üles noppida väärt ideid ning neid ka ellu viia. Idee, mida Mare ja Rein on pidanud oluliseks, et sellest üha kõvemini rääkida, on konflikti ennetuskeskuse loomine Eestisse. Seekord on Metsaülikooli toimkonna plaan teostada Lennart Meri idee rajamaks Eestisse konflikti ennetuse teaduskeskus. Nimelt tegi president Meri 7. mail 1999. aastal ajalehes Postimehes ettepaneku muuta OSCE missiooni tegevus Eestis ümber teaduskeskuseks noorte koolitamiseks konflikti ennetamise teaduses ja viisides. Samas artiklis toob L. Meri välja tõsiasja, et konfliktid on vältimatud mistahes vabas ühiskonnas ning nende õigeaegne tajumine, äratundmine ja lahendamine põlistab eeskätt demokraatlikku toimemehhanismi, põlistamata demokraatia karkusid. Toimkond on kindlal veendumusel, et konflikti ennetuse teemast avalikult rääkimine on Eestis praegu tungivalt vajalik, seda eriti arvestades, et ühiskondlik ja riiklik olukord rasketel aegadel toob kaasa täiendavaid konfliktiohtusid. Seetõttu soovib Metsaülikooli toimkond pikemas perspektiivis avatud diskussiooni kaudu jõuda Lennart Meri idee realiseerimiseni. Antud idee teostumise esimeseks sammuks oli teemakohane seminar 2009. a. aprillis. Samas on plaanis korraldada konfliktiteemaline Metsaülikool Käärikul juba lähiaastatel.
Selleks, et Metsaülikoolis maha hõigatud ideed ja mõtted jõuaksid laiema avalikkuse ette, ilmub igal aastal septembris Eesti Päevalehe lisa Möte. Möte on hea võimalus saamaks ainu 4-l päeval räägitust ja andes lugejale võimaluse kaasa mõelda.
Mare ja Rein Taagepera ideeks oli ka kogumiku välja andmine jäädvustamaks kogu ideede- ja mõtetepagas ka tulevastele põlvedele. Kogumiku koostamine oli noorele toimkonnale põnev kuid ka närvesööv protsess. Huvitava tõigana tooks välja kirjastaja Sirje Endre sõnad, et tegemist oli ilmselt Eesti kirjastamise rekordiga – 27 päevaga valmis käsikirjast raamat. Sirje oli ka esimese, 1989. aasta Metsaülikooli kogumiku koostamise ja kirjastamise juures. 2008. ja 2009. aasta Metsaülikooli koondav kogumik ilmub juba tänavu suvel.
Siinkohal kasutan võimalust tänada Tartu Ülikooli, kes on jaganud meie ideed ning nii vaimselt kui materiaalselt Metsaülikoolile toeks olnud. Metsaülikooli sõber ja Tartu Ülikooli õppeprorektor Birute Klaas on kunagi ühes intervjuus märkinud ära Metsaülikooli erilise vaimsuse ning lisades, et formaalse ja mitteformaalse õppimise ühendamisega on Metsaülikool täitnud õppetegevuse olulise tühimiku.
Hea meel on ka selle üle, et meie tegemisi on märgatud ja tunnustatud. Möödunud, 2009. aastal pärjati Metsaülikooli Aadu Luukase missiooni preemiaga. Aasta varem oli Metsaülikool viie missioonipreemia laureaadi hulgas. See annab usku ja jõudu, et meie tegemised lähevad peale me endi korda ka teistele ning et oleme saanud midagi eesti heaks ära teha.
Lõpetuseks loeksin üles need inimesed, kes vabatahtlikult Metsaülikooli Eestis veavad: Mare ja Rein Taagepera, Triin Käpp, Madis Kauts, Virge Nummert, Laura Sedman, Hannes Klaas, Uku Lember, Kadi Kass, Liina Kanger, Inger Lilles, Triin Kauts ja Marko Kass. Nõukogu tööst on osa võtnud Jaak Kangilaski (aukogu liige), Birute Klaas ja Merike Kaunis-saare.
Kohtumiseni Metsaülikoolis!
Marko Kass, Eesti Metsaülikooli juhatuse liige
