Kuna tänavused New Yorgi Eesti Kultuuripäevad pühitsesid neljakümnendat aastapäeva, ei ole ehk ülearune meenutada kõigepealt nende tekkelugu.
Mõningad tõigad sellest ajastust on juba talletatud kirjasõnas kahes ajakirja “Mana” erinumbris: “Mana 38” (ilmus 1971) ja “Mana 59” (1990). Viimases on Heino Ainso kirjutanud päevade organiseerimisega seotud probleemidest. Püüan siin lisada omapoolseid tähelepanekuid, piirdudes vaid kolme teemaga: moraal, poliitika ja teater.
Juba enne esimeste Kultuuripäevade algust, siis kui kunstikooli kasvandiku Jako Abeli joonistatud sõpruspeo plakat riputati Eesti Maja eestoas seinale, algas kampaania selle kõrvaldamiseks. Plakatil seisid selja poolt nähtuna poiss ja tüdruk, viimasel lill juustes, ja mõlemad olid paljad kui porgandid. Mitmed vanema generatsiooni inimesed nõudsid kategooriliselt, et niisugune skandaalne pilt hipidest ja lillelastest tuleb otsekohe seinalt maha võtta. Rootsist New Yorki sõitnud kunstnik Endel Kõks kirjutas hiljem sellest tormist veeklaasis ning meenutas, et 20. sajandi alguses oli midagi sarnast juhtunud Tartu “Vanemuise” teatri jalutusruumi paigutatud Koidu ja Hämariku kujudega, mis samuti ei kandnud riietust.
Tartu teatri skulptuurid ja New Yorgi sõpruspeo plakat pääsesid siiski inkvisiitorite tuleriidalt. Plakati puhul võlgneme tänu peamiselt tookordsele Kultuurfondi esimehele Karl Jõgisele, kes vaatamata kõrgele eale oli jäänud hingelt nooreks ning toetas ettevõtmist, mida paljud ühel või teisel põhjusel taunisid, sest nagu võis lugeda 1970. aasta 14. jaanuari Toronto ajalehest “Meie Elu”, ei olevat Kultuuripäevade “alusmüüri esimesed kivid”, ehk teiste sõnadega Heino Ainso, Imps Mikiver ja mina, “õigest materjalist”.
Veelgi vägevama kaika viskas Kultuuripäevade kodaratesse New Yorgis asuv esimese Eesti Vabariigi konsulaat. Päevade patrooniks palutud konsul Ernst Jaakson nõudis, et hiljem kõrge tunnustuse pälvinud kaks Välis-Eesti literaati, kodumaal Kultuurkapitali auhinnaga pärjatud “Vabariigi lapse” autor Hellar Grabbi ja Uppsala ülikooli Skytte auhinna ehk ühiskonnateaduste “Nobeli” vääriliseks tunnustatud Rein Taagepera tulevad esinejate nimistust kustutada.
Nagu selgus meie toimkonnale 1969. aasta 25. detsembril postitatud kirjast, oli kirja kirjutaja Taagepera saatnud konsuli “seenele”. Grabbi aga oli valmis oma au kaitsma. Nii me siis läksime kolmekesi, Grabbi, Ainso ja mina – Mikiver oli vahepeal kolinud Washingtoni – ühel ilusal hommikupoolikul Rockefeller Centeris asuvasse tookordsesse Eesti konsulaati. Konsul Jaakson oli vana kooli härrasmees, igati korrektne ja alati diplomaatlikult viisakas, ent ta jäi oma nõudmiste juurde.
Kui aga Grabbi oli lõpuks paarkümmend minutit konsuliga teises toas veetnud, ilmusid nad tagasi meie kahe juurde rõõmsate nägudega, ning meid viidi isegi peenesse restorani Eesti kulla protsentidest saadud rahadega lõunatama. Kui ma hiljem Hellari käest küsisin kuidas ta suutis nii kiiresti peakonsuli meelt muuta, vastas Grabbi, et ta näitas Jaaksonile mingit dokumenti. Selle sisu on aga jäänud siiani avalikustamata. Ka Taageperast ei tehtud pärast seda koosolekut enam juttu.
Nagu tavaliselt, köitis Reinu sädelev intellekt Kultuuripäevadel publikut. Grabbi aga loobus omal soovil esinemast.
Sõpruspeo plakati “afäär” – kui seda niimoodi nimetada – oli piiratud resonantsiga ebakõla, mis teatavasti ei ulatunud Eesti Majast kaugemale. Grabbi ja Taagepera lugu jäi samuti omavaheliseks asjaks, sest ajakirjandus ei olnud sellest informeeritud. Järgmisel aastal peetud Kultuuripäevade kavva võetud Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” ingliskeelsed etendused New Yorgi ühes tuntumas Off-Off Broadway teatris La Mama osutusid seevastu herilaspesaks, mis ärritas paljusid, kuna selle näidendi lavastamist pidasid mitmed pagulaslehtede veergudel sõnavõtjad kollaboratsiooniks kommunistidega.
Tänane pidulik foorum ei ole sobiv niisuguse teemaga pikemalt tegelemiseks.
Pealegi olen kõigest sellest kirjutanud ühes ingliskeelses artiklis, mis hiljem tõlgiti veel mitmesse võõrkeelde. Eesti keeles on see trükitud (muu hulgas) “Manas”, ühes minu esseekogus, ja pärast taasiseseisvumist kodumaal “Tuhkatriinumängu” eesti- ja ingliskeelsete tekstide lisadena. Väärib aga ehk veel märkimist, et 1975. aastal ilmus Asta Willmanni näidendromaan “Hundisõidul”, mis omakorda käsitleb “Kullaketrajateks” maskeerituna La Mama “Tuhkatrii-numängu” lavastust ilukirjanduse peeglist nähtuna.
Vaatamata veel kaua kestnud vastuseisule, kujunesid Kultuuripäevad sellegipoolest eestikeelse dramaturgia kantsiks Ameerikas. Peale väliseestlaste panuse, eriti Elmar Maripuu näidendite ja Torontost toodud lavastuste, esitati Kultuuripäevadel või päevade järelõhtutel järjest sagedamini kodumaist dramaturgiat. Üheks esimeseks selliseks – jällegi La Mamas – osutus 1979. aastal “Vanemuises” lavastatud Evald Hermaküla mängitud Vaino Vahingu monodraama luuletajast Jaan Oksast. Ent isegi see lavastus tekitas siinses eestlaskonnas niipalju vastuseisu, et Harald Raudsepa “Vaba Eesti Sõna” keeldus avaldamast informatiivset eelteadet ning eesti teatrihuvilised pidid otsima kuulutust kohalikust ameerika ajakirjandusest, nagu The New York Times’ist või The Village Voice‘ist.
Vahemärkusena olgu öeldud, et osaliselt Eesti Maja kitsaste ruumide tõttu, aga peamiselt seal asuva ajalehe ja teiste pagulasorganisatsioonide vastuseisu tõttu toimusid Kultuuripäevad, välja arvatud esimeste päevade avamine, kuni 1978. aastani Manhattani hotellides, peamiselt 57. tänaval asuvas Holiday Inn’is. Tagasi Eesti Majja ei toodud nad mitte meie ettepanekul, vaid siis kui väga paluti, et me seda teeksime, sest muidu minevat Eesti Maja pankrotti.
Isegi siis, kui Linda Pakri lavastas 1983. aastal siinsamas saalis ja New Yorgi Eesti Teatri egiidi all esimese kodumaise tükina Heljo Männi noorsoonäidendi “Sabata krokodill”, keelasid mõned vanemad lastel kaasa mängimise. Kaks aastat hiljem oli opositsioon ent märgatavalt vähenenud, kuigi seekord tõi Pakri lavale varem “punaseks” peetud Paul-Eerik Rummo allegoorilise näidendi “Kass! Kass! Kass!”. (Ilmselt olid segamini aetud rahvuslikult meelestatud poeg Paul-Eerik ja tema punalembeline isa Paul Rummo.) Kui Eesti Nõukogude Liidu ülemvõimu alt vabanes ja kodumaised näitetrupid hakkasid sooritama meretaguseid külalisreise, võisime peamiselt just Kultuuripäevadel – peale kõige muu, mis need päevad pakkusid – uute eesti teatritükkidega tutvuda. Kõige selle eest suurim tänu väsimatule Kärt Ulmanile.
Toonitagem lõpuks, et nelikümmend aastat tagasi sündinud Kultuuripäevad on kajastanud sõjajärgse eesti diaspoora mitte esimese, vaid teise generatsiooni põhimõtteid. Nüüd on seda traditsiooni oma äranägemise järgi jätkamas kolmas põlvkond. Kolmandaks sugupõlveks ei nimeta ma mitte niivõrd teise generatsiooni järeltulijaid, kui just taassündinud Eesti Vabariigist vabatahtlikult lahkunud, enamuses jällegi noori inimesi. Heino Ainso arvates on neid Ühendriikides umbes kaks ja pool tuhat hinge. Samuti rikastavad üha sagedamini Kultuuripäevade eeskava Eestist tulnud esinejad. Nende elufilosoofia võib erineda 1944. aastal kommunismi haardest põgenenud kahe esimese generatsiooni omast. Aga eestlased oleme me kõik.
Tänu veelgi varem, juba enne Teist, mõnede puhul juba enne Esimest maailmasõda siia tulnud suguvendadele ja –õdedele on meil New Yorgis kaunis Eesti Maja, Kärt Ulman on teed rajanud kolmandale generatsioonile, ning ma tervitan teda ja tema vapraid kaastöölisi tänasel juubelil Kultuuripäevade esimese korraldava toimkonna nimel.
Mardi Valgemäe
