Mullu ilmus Soomes Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõnede ja artiklite raamat pealkirjaga „Omalla äänellä“ (WSOY, 2011), mille juhatas sisse teose koostaja, politoloog Iivi Anna Masso pikk ja põhjalik (159 lk!) usutlus autoriga.
Meie presidendi esimene soomekeelne raamat sai naaberriigi avalikkuses suure tähelepanu osaliseks, teos püsis mitu kuud raamatupoodide müügi edetabelite tipus ning ajakirjanduses ilmus rohkesti kiitvaid ja vaimsete mõjude üle arutlevaid arvustusi, milles tunnustati Ilvese avarat mõtlemisoskust ning poliitilist haaret: „Ilvesel on maailmaasjade analüüsimisel maailmaperspektiiv, see kapital puudub paljudel poliitikutel.
Ta on Eesti patrioot, kuid tal on haridus maailma ühest parimast ülikoolist (USA Columbia ülikool – SK) ja koos sellega juba ette valmis rahvusvahelised suhetevõrgustikud. Isegi soome poliitilised kommentaatorid ei ole saanud minna mööda tõsiasjast, et Ilves on intellektuaal, kes paneb inimesed enda ümber mõtlema,» kirjutas soomerootsi ajakirjanik Stefan Brunow. Ta leidis, et pika sotsiaaldemokraatliku traditsiooniga Soomes pole Ilves maailmavaateliselt mitte päriselt Soome mõistes sotsiaaldemokraat, vaid pigem demokraat nagu president Obama. Brunow arvas koguni, et Ilves on Soome vaate-vinklist natuke liiga suur – nii intellektuaalselt suur kui ka seetõttu suur, et ta esindab veel midagi suuremat: see on Ameerika: «Mida suurem president Eestil on, seda ebamugavam see on Soomele, sest selline president, kel on suhetevõrgustikud kõikjal maailmas, ärritab Venemaad.“
Ka soome parim kirjandusajakiri Parnasso hindas president Ilvese raamatut kõrgelt. Tõlkija ja esseist Jukka Mallinen kirjutas seal: „Pärast Ilvese teose lugemist või tema esinemist kuulates tead, et tegemist on inimesega, kellele võib loota. Tajume igapäevases elus võimu ja tsivilisatsiooni devalveerumise ohtu, kus iga blogi, iga kommentaar esindab turgu, kaubanduslikkust, kus inimestevaheline solidaarsus on pandud kaalule omavahelise võistluse kaudu, ent Ilves raputab oma teosega egotsentrismi. Ta hoolitseb selle eest, et teave õiguse ja tõe kohta leviks maailmas.» Soome arvustustes on kohati tajutav isegi teatav imetlusega tembitud kadedus, et nende riiki ei ole juhtimas niisama vaimsed ja intellektuaalselt inspiree-rivad isikud nagu seda on olnud Eesti presidendid Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves.
Tänavu ilmus meie presidendi vaimset arengulugu ja mõtteviisi avav usutlus ka eesti keeles raamatuna pealkirjaga „Omal häälel“ (Tänapäev, 2012, saadaval ka e-raamatuna). Pealkiri on kahjuks küll toortõlge soome keelest, eesti keeles öeldaks pigem oma häälega või siis omal viisil. Aga nimi ei riku meest ega teost, Ilvese uus raamat on sisukas, väärib nii lugemist kui tutvustamist.
Raamatu avab koostaja, politoloogiadoktor Iivi Anna Masso lühike sissejuhatus „Võimu ja vaimu vahel“, kus ta arutleb mõtleja ja poliitiku vastuolulise rolli üle alates Platonist, Sokratesest ja Aristotelesest ning jõuab kokkuvõttes järeldusele, et „Toomas Hendrik Ilves oma tööga on üheks elavaks tõenduseks sellest, et poliitiline liidripositsioon ja vaba, iseseisev mõtlemine ei ole omavahel ühildamatud.“ Nii soome- kui eestikeelse teose lugejana saan selle seisukohaga vaid nõustuda.
Intrigeerivad on Rootsis sündinud, Ameerikas üles kasvanud ja hariduse saanud, Kanadas, Saksamaal, Belgias ja Eestis töötanud Ilvese arutlused identiteedi üle: tema meelest pole identiteet ainult rahvuse ja kohaga seotud, inimesel võib olla mitu identiteeti, see on mitmetahuline asi. Ilvese nooruses oli tema identiteedi jaoks oluline Thomas Pynchoni romaanilooming, aga ka kaasaegne alternatiivrock. Ta vaidleb nende Euroopa poliitikutega, kes arvavad, et kui ta kõneleb nn ameerika aktsendiga, siis järelikult toetab automaatselt USA välispoliitikat. Ilves kinnitab, et ta kõneleb inglise keelt pigem Manhattani Upper West Side’i aktsendiga ega toeta säärast ühemõõtmelist arusaamist. Samamoodi on ta kriitiline suhtumises nn väliseestlusse, kui kedagi määratletakse selle järgi, kus Sa elasid või ei elanud: et kui oled elanud mingi osa elust välismaal, siis polevat õigust rääkida N. Liidust ja vastupidi. Ometi oli Ilvesele alati selge, et ta on eestlane:
„27. eluaastal omandatud ja 39. eluaastal loovutatud USA pass avas mulle reisimisvõimalusi, aga kuidas see on mu identiteeti kujundanud, on raske seletada. Minu elu võiks lihtsustatult pidada teoseks, millest suur osa kuulub köitesse „Eesti”. Sedavõrd, kui ma üldse suudan tuvastada endal mingit teadvust, on vaimne jätkuvus minu elu peaaegu ainus konstant. Eesti on lihtsalt osa sellest, nagu ka inglise-prantsuse valgustusajastu filosoofia. Eesti iseseisvuse taastamine ning kinnistamine oli ja on mulle intellektuaalne projekt, mis ei tähenda, et selline määratlus pisendaks selle tähtsust, pigem vastupidi. Eesti kirjanduse õpetamine ja tõlkimine, ENSV rahvuspoliitika analüüsimine ja artiklite kirjutamine Vaba Euroopa Uurimisinstituudis ja diplomaatiline töö oli mulle huvitav, ja see kõik oli Eestiga seotud.“
Ilves esitab põnevaid arutlusi Euroopa vaimsest ja moraalsest traditsioonist, vabadusest, rahvuslikust mälust, kultuurierinevustest ja – mõjudest, sh tema esimestest mälupiltidest Rootsis, haridusest USAs ja esimesest töökogemusest Kanadas:
“Rootsi seostub minu jaoks muidu – sõltumatult sellest, et olen propageerinud Põhjalat kui meie sihtmärki hoopis teises kontekstis – kõige enam primaarvärvidega. Erekollane, ereroheline, eresinine ja erepunane. Seda on igal pool, torud, argised esemed on värvilised. Sain nende erksate värvide tähendusest aru, kui läksin Kanadasse ja nägin seal sedasama – sain aru, et Kanada on Ameerika Põhjala, sotsiaaldemokraatlik versioon Ameerikast. Kanada sarnaneb Rootsiga selles mõt-tes, et need erksad värvid sümboliseerivad hoiakut, et „te olete kõik lapsed”. Sellised värvid meeldivad viieaastastele, ja seal peabki kõik olema erkkollane ja erkpunane, nagu oleksid kõik inimesed viieaastased. Mina ei arva, et inimene on laps. Laps on laps.”
Ehkki Ilves väidab end mitte otsivat juuri ega hindavat identiteeti koha järgi, tunneb ta end siiski kõige rohkem kodus esivanemate Mulgimaa Ärma talus, mille ta on lagunenud ja mahajäetud seisust täielikult taastanud ja mis on nüüd muutunud mitte ainult kohalikuks vaatamisväärsuseks, vaid ka rahvusvaheliseks poliitikakeskuseks tänu suurele raamatukogule ja pargile, mis täis maailma poliitikute istutatud puid.
Teos tutvustab ka melomaanist Eesti presidendi muusikalist maitset alates rockist ja folgist kuni Arvo Pärdini, kuid eriti inspi-reerivad on tema filosoofilised arutlused kirjanduse ja klassikalise hariduse üle. Näiteks jõuab Ilves ühe arutluse tagajärjena tõdemuseni, et Ameerika tundub jätkavat Euroopa traditsioone praegu isegi rohkem kui Euroopa ise, eriti mis puudutab ülikooliharidust. Eesti, aga ka Põhjamaade hariduse probleemiks peab ta seda, et me kardame nii väga elitaarsuse ideed.
Küsimusele Ilvese poliitilise maailmavaate kohta vastab ta järgmiselt: „Mind on alati süüdistatud selles, et ma ei ole päris õige sotsiaaldemokraat. Ja ma ei oskagi öelda, kuhu end paigutada. Kindlasti olen liberaal. Aga kas see on sotsiaal-demokraatlik või konservatiivne lähenemine, kui ma usun, et riigil on teatud roll, kui ma ei usu hayeklikku liberalismi ehk libertaarlusse? Ma usun, et väikese riigi ja väikese kultuuri puhul peab riigi roll olema suurem. Kui asjadel lihtsalt lasta karmis turuvõistluses omasoodu minna, tähendab see, et väikestel kultuuridel ei ole mingit lootust – olgu see tõdemus sotsiaaldemokraatlik või midagi muud, aga üks väike kultuur ei saa alluda puhtalt turumajanduslikele reeglitele.”
Kuna mõiste „liberaalne“ tähendab Euroopas ja Ameerikas eri asju, siis rõhutab Ilves, et ta on Ameerika mõistes liberaal, kuid meie mõistes konservatiivne liberaal.
Väliseesti lugejale pakuvad kindlasti huvi Ilvese arutlused nn „viimsete inimeste“ ehk vastuoluliste ja eri põlvkondade väliseestlaste üle, põhinedes tema enda isiklikul kogemusel, aga ka mulle eriti sümpaatsel viisil – mitmetel uuringutel. Ta kirjeldab värvikalt oma esimesi kummalisi N. Eesti-külastusi ja kogemusi Eesti taasiseseisvumise ajast, mil ta töötas Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhina. Mul oli võimalus ning au 1990. aastate algul teha temaga mitu aastat RFE soome korrespondina koostööd. Pean siinkohal tunnistama, et Ilves oli inspireeriv ja humoorikas, kuid nõudlik ülemus.
Eraldi peatükk käsitleb Eesti teekonda Euroopa Lii-tu ja NATOsse, nii nagu Ilves selle nimel töötas nii Eesti Vabariigi suursaadiku ja välisministrina kui ka hiljem Euroopa Liidu parlamendiliikmena.
Poleemilised on presidendi seisukohad Eesti ja Euroopa Liidu uute väljakutsete suhtes, ta taunib orjamentaliteeti, elamist mineviku müütides ja liigset tähelepanu osutamist sellele, mida teised meist arvavad. Ta kutsub eestlasi üles rohkem ja ava-ramalt ise mõtlema ja maailma probleemidele lahendusi pakkuma. Ilves on kodanikuühiskonna eestkõneleja, kes näeb eesti identiteeti sügavalt keelelisena: „…sa oled eestlane, kui sa räägid eesti keelt. Keel on meie usk ja meie ideoloogia ja see on ka see, mis defineerib eestlast.“
Kuna teos ilmus esmalt Soomes, siis on põhjalikult juttu ka Eesti-Soome suhetest, ent ei puudu ka Ameerika peatükk, kus Ilves arutleb Euroopa ja Ameerika muutunud suhete üle: Euroopa tunnetab, et ta pole enam nii oluline ja Ameerika käitub äkki enda huvides samamoodi nagu iga Euroopa riik seda on teinud. Ilves tõdeb, et Euroopa Liidu moodi asjaajamist Ameerikas tõesti ei ole. Meid ühendab vabaduse mõiste, kuid muidu on iga üldistus siiski meelevaldne.
Raamatu lõpetab pikem arutlus välispoliitika ja Lääne väärtuste üle, mida jätkuvalt ohustab reaalpoliitika pragmatism ja poliitiline korruptsioon.
Mis mulle teeb Ilvese raamatu eriti haaravaks, on kogu tema mõtlemise kohal lehviv Cicero vaba vaim ehk sügavalt haritud inimese vaimne haare nii filosoofia kui kirjanduse ajalukku, aga ka ühe armsa väikeriigi presidendi geograafiliselt niivõrd mastaapne maailmapilt. Ilves mõtleb meid suuremaks. Üks uhke lugemine!
Sirje Kiin
