10. detsembril lahkus 71. eluaastal luuletaja ja tõlkija Andres Ehin.
Ehinit on nimetatud Eesti sürrealistliku luule elavaks klassikuks, kes on mõjutanud tugevalt endast nooremate luuletajate põlvkondi. Ta on üks rahvusvaheliselt tuntumaid kaasaegseid eesti luuletajaid, keda pidevalt kutsuti lugema oma luulet ka väljapoole Eestit ning Euroopat.
Andres Ehin tuli kirjandusse eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel ning kirjutas end sellesse sügavalt sisse 1970ndail, kirjutab Eesti Kirjanike Liit oma hüvastijätus. Absurdses ajas mõjusid Ehini keeleuperpallidest ja mõttemängust tulvil tekstid ergastavalt ja inspireerivalt. Sama mõju on neil ka tänapäeval. Ehini kirjanduslik omailm on sedavõrd isikupärane, et raske on me kirjanduse ainsa elupõlise sürrealisti loominguga kedagi kõrvutada, Andres Ehin kuulus nende loojate hulka, kelle kohta võib kõhklusteta öelda «üks ja ainus».
Õppinud Tartu ülikoolis soome-ugri keeli, töötas ta 1960-70ndail ajakirjandusväljaannetes Küsimused ja Vastused, Sirp ja Vasar, Kultuur ja Elu (1990ndate alguses lühiajaliselt ka ajakirjas Mana), siis ENE peatoimetuses. Aastast 1972 oli Andres Ehin Eesti Kirjanike Liidu liige, alates 1974. aastast vabakutseline kirjanik, koos kõigi sellest tulenevate vabaduste ja probleemidega.
Avaldanud luuletusi küll juba alates 1960. aastast, ilmus tema debüütkogu «Hunditamm» kassetis alles aastal 1968, pärast seda on Ehin järjekindlalt avaldanud õhemaid ja toekamaid, kuid läbivalt suurepärasel tasemel luuleraamatuid, viimati valikkogu «Igavik vannitoas» (2010). Lisaks on talt ilmunud romaane, näidendeid, arvustusi, filmistsenaariume, esseid jm.
Andres Ehin oli üks kõige enam reisinud eesti luuletajaid, kes esindas ja tutvustas me kirjandust väsimatult ja laiahaardeliselt. Nii on ta loomingut rohkesti tõlgitud ning ta jättis oma jälje originaalse ja julge luuletõlkijana, paljude eri kultuuriruumide vahendajana. Ehini loomingut tunnustati kõigi olulisemate Eesti kirjandusauhindadega, suurimaks tunnustuseks võib aga pidada raugematut publikuhuvi tema loomingu vastu. Tema viimane uute luuletuste kogu «Pilvest ja varesest» näeb ilmavalgust eeloleval kevadel.
Ehin oli mõjuv esineja, kes kasutas esinedes nii oma sisendusjõuliselt madala hääle kui ka muusika võimalusi. Samas oli Ehin ka üks aktiivsemaid luuletõlkijad Eestis, tema huvi teiste kultuuride poeetilise väljenduse vastu ei tunne ei riigi- ega keelepiire.
Andres Ehin on tõlkinud proosat ja luulet inglise, vene, soome, prantsuse, saksa ja sölkupi keelest ning koos abikaasa Ly Seppeliga ka türgi keelest ja Amiran Kaladze abiga gruusia keelest.
Tema luuletusi on tõlgitud vene, läti, leedu, kasahhi, soome, rootsi, inglise, saksa, taani, galeegi, prantsuse, ungari ja hispaania keelde. Neid on viisistanud Veljo Tormis.
1994. aastal pälvis Ehin Loomingu aastaauhinna, 1996 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia luulekogu «Teadvus on ussinahk» eest. 2001. aastal sai ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia koondkogu «Alateadvus on alatasa purjus» eest, 2003. aastal pälvis Ehin Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse «***sügaval maa all elavad…» eest. 2002. aastal tunnustas president Ehinit Valgetähe teenetemärgiga.
