New Yorgi Eesti Kultuuripäevade raames linastub 16. aprillil kell 3 New Yorgi Eesti Majas dokfilm poeet Henrik Visnapuu viimastest aastatest. Filmi tutvustab üks filmi autoritest Eesti Kirjandusmuuseumi direktor JANIKA KRONBERG. Filmi tootis Karl Ristikivi Selts. Kultuurilehe “Sirp” küsimusele, miks tegeleb Karl Ristikivi Selts just Visnapuuga, vastas Janika Kronberg: “Karl Ristikivi Seltsi põhikirjalist tegevust võib avardada pagulaseesti kultuurielule laiemalt. Mis puutub ühendusse Ristikivi ja Visnapuu vahel, siis olid nad mõlemad sõja järel pagulased. Nad jagasid sama kodumaatust, ehkki nende saatus oli eri maadel erinev.
Aga kui nii juba küsisid, siis võib vastuse leida ka Ristikivilt eneselt: „Kui kunagi ütelda ainult sõna „luuletaja”, siis kerkib paratamatult igaühele meele noor Visnapuu”. Ja teisal, samuti öeldud Visnapuu kohta: „Nõuda ülimat panust nii eneselt kui ka Pegasuselt, nii saadakse Luuletajaks suure tähega”. Ristikivi seesugune suhe Visnapuu luulega peaks meie tegevust piisavalt õigustama.
Filmile just nimelt Visnapuust aitas kaasa juhus. Küsisin 2007. aasta sügisel üsna juhuslikult Vallo Kepilt, ühelt mu vähestest headest tuttavatest filmi-ilmas, kellest ta tahaks teha filmi, nii et see seostuks Eesti Vabariigi 90 aastapäevaga. Vastus oli ühene ja selge: Henrik Visnapuust. Õnneks mõistis Visnapuu suurust isamaalüürikuna ka „EV 90” juubelikomisjon ja nõustus filmi toetama. Filmi valmimine on olnud aga pikaajaline protsess ja praegune esilinastus seega vana võla lunastamine Eesti riigi ees. Aga luule ja kunst kuuluvad nagunii igavikku ja loodan, et parema tulemuse nimel see viivitus andestatakse.”
“Algusest peale oli meil selge, et keskendume Poeedi viimasele eluperioodile. Seetõttu oli vältimatu, et osa võtteid tuleb teha kohtades, kus Visnapuu sel ajal liikus: põgenemisteekond Lääne- ja Saaremaal, pagulaspõlve esimene pikem peatuspaik Austrias Altaussees, tollane suurim eestlaste pagulaslaager Geislingenis Lõuna-Saksamaal, ja lõpuks New York ja Long Island, kus Visnapuu suri. Elavate inimeste mälestuste vaheldamine kohtade ja maastikega peaks filmile lisama dünaamikat, nii et ka poolteisetunnine film ei tohiks muutuda üksluiseks. Tulemuseks kujunes traagikaga laetud dokumentaalne road movie”.
Janika Kronberg mainib ka intervjuus, et see on eelkõige Vallo Kepi autorifilm Visnapuust. Nimelt oli kultuuriloo talletamisega aastaid tegelenud Vallo Kepil “tagataskus” juba hulgem varem avaldamata materjali, selle hulgas ka 1998. a. salvestatud pikk intervjuu Visnapuu muusa Sii ehk Ellen Uritammega, kes lahkus manalasse 2004. a.
Vallo Kepp pälvis filmi eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2009.
“HENRIK VISNAPUU ÜHETEISTKÜMNES KIRI. Lugu Poeedi viimasest kümnest eluaastast 1941–1951”
Režii ja diktoritekst: Vallo Kepp. Idee ja käsikiri: Janika Kronberg ja Vallo Kepp. Kaamera: Vallo Kepp ja Triinu Ojamaa.
„Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” kõneleb mäletamisest. Filmi mäluliin ulatub sõjasündmustest ja suurte kõhklustega ning üle noatera teoks saanud põgenemisest-paosklemisest Austrias ning Saksamaal Ameerikasse minekuni, lõppedes luuletaja lahkumisega lõpmatuse teise otsa 1951. aastal. Ent filmil on teinegi liin, Ingi ja Visnapuu armastuslugu, mis läheb üle poeedi hinge lunastamislooks.
Ühelt poolt on tegemist ehtsa road movie’ga ehk maakeeli öeldes maantee- või teekonnafilmiga, kus rännatakse reaalajas; teisalt on tegemist rännuga tagasiaega, ühtlasi aga selle taasloomisega, kelle jälgedes käiakse.
Teater.Muusika.Kino
