„Minu Ugrimugri“ raamatu esimeste lehekülgede keeramise järel hakkas minu ugrimugri tunne kosuma ja tekkis tahtmine kohe-kohe lugemisele pühenduda. Autor Rein Sikk on raamatu algusesse paigutanud üle kahe raamatulehe ulatuva hõimurahvaste kaardi ja järgmisele lehele ka Soome-Ugri keelepuu. Muidugi olin ju sellest kuulnud, et sugulasrahvaid on ka peale soomlaste ja ungarlaste, aga minu kujutluspildi järgi oleks need kaardil olnud vaid üksikud täpikesed. Välja tuleb, et kokku on meid vägev 25 miljonit.
Ameerikas elades tuleb mul pea iga päev selgeks teha, et eesti keel ei ole slaavi keeltega sugulane. Nüüd lisan eesti keele tutvustamiseks julgemalt teisigi hõimurahvaid peale ungarlaste ja soomlaste.
Raamatu mõnusalt maa-lähedane keelepruuk on nauding lugeda. See on just selline, nagu kuulaksid oma parima sõbra juttu, kes ei pea muretsema, et kõik oleks viimase peensuseni ära vuntsitud. Kõik tuleb otse südamest ja jõuab õigesse kohta – lugeja hinge. Autor on umbes 50 aasta jooksul ära kuulanud rohkelt kaasmaalasi, külastanud hulgaliselt sugulasrahvaid ja jagab lahkelt oma tundeid ja kogetut, mis kokkupuuteist ugrimugrilastega on kogu-nenud.
Minu jaoks oli raamatus paljugi tuttavlikku, aga loomulikult ka uusi avastusi ning leidsin sealt ugrimugri suurima saladuse – meie alles jäämise saladuse. Tunne on nii puhas ja õnnis nagu peale korralikku leili-sauna ja seda viimast siin just tihti ei saa! Ugrimugri raamatu saab aga tellida üsna hõlpsasti New Yorgi Vaba Eesti Sõna poest!
Tiina Oviir
