Eepose täisteksti teise tõlke sünnilugu on eesti kultuurimaastikul erakordne. Seda valgustab väljaande peatoimetaja Marin Laak kul-tuurilehes Sirp. Küsib Doris Kareva.
Mis ajendas Triinu Kartust „Kalevipoega” uuesti tõlkima?
Marin Laak: Peaks alustama sellest, et Austraalia eestlaste seas oli Triinu Kartus tuntud luuletajana, tema luulekogu „Varjude mäng” (Adelaide 1993) oli äratanud tähelepanu, oma luulet luges ta ka Austraalia eesti majade tähtpäevaüritustel. Heast sõnatajust ja -andest kõnelevad ka tema pikad tõlkealased kirjavahetused, millega mul oli õnn lähemalt tutvuda möödunud talvel, kui käisin Rahvuskultuuri Fondi toel perekonnal Austraalias külas, et uskumatuna tundunud tõlkeloosse selgust tuua. Kindlasti oli Triinu Kartus sügavalt kirjandusinimene.
Teda lähemalt tundnud inimeste mälestuste järgi ta elaski justkui luule, sõnakunsti maailmas. Armastatud autoriteks olid talle näiteks Juhan Liiv, Enno, Alliksaar, Merilaas, kuid nende hulka kuulus ka Rabindranath Tagore, kelle luule tõlke katsed on Triinu Kartusel minu meelest väga hästi õnnestunud. Meenutused DP laagrist räägivad tundide kaupa kõva häälega luulelugemisest, lennukite mürast üle. Ka oma tõlke kohta on Triinu Kartus kirjutanud, et see oli puhtal kujul „labour of love”, luulearmastusest kantud. „Kalevipoja” tõlget alustas Triinu Kartus 1996. aasta esimestel kuudel, järgnesid aastad täis jäägitut pühendumist. See tõlge oli tema elutöö. Küllap oli tõlke inspireerijaks ka kodust kaasa saadud sügav rahvustunne. Eks ole „Kalevipoeg” ju olnud eestlaste rahvusliku identiteedi kandja, sümbolteos sai sellest koduEestis, eriti aga eksiilis. Eepose lõpuread „Küll siis piirud kahel otsal” väljendasid mõne reaga kogu Eesti rahva lootust – ka Tasmaanias elati mõttega, et kunagi jõutakse Eestisse tagasi.
Millises keskkonnas sündis Triinu Kartuse tõlge?
Sellele küsimusele vastust otsides pöördusin Triinu Kartuse lähedase kirjasõbra Hermine Järvise poole, kes koos abikaasa Silvioga olid tõlkija enda sõnade järgi tema tõlke „kaitseinglid” Eestis. Järvised olid veetnud 1995.-96. aasta maakera kuklapoolel, Tasmaanias, külastanud sageli ka Triinu Kartuse kodu. Sõprade arvates inspireeris teda ja mõjus tema luulelisele hingele ka Tasmaania harukordselt kaunis loodus. Tasmaania on justkui paradiisisaar, maaliliste vaadetega mägedele ja orgudele, mooni- ja lavendliväljadele. Tasmaania on suure Austraalia väikene osariik, mida mandrist eraldab meri ja mõni tund sõitu, pindalalt on see umbes kolmandiku võrra suurem kui Eesti. Tasmaania omapäraks on 300 päeva aastas päikesepaistet ja temperatuur, mis päeval ei tõuse üle 28 kraadi, kuid kohe pärast päikeseloojangut hakkavad puhuma jääkülmad antarktilised tuuled. Triinu Kartuse perekond ema Linda ja isa Feliks Kalasim jõudsid Austraaliasse pärast DP-laagrit Inglismaa kaudu. 1950ndate keskel asutasid nad Arthurti mäe jalamil talu, millele pandi nimeks Kaja ja mida kutsuti „meie väikeseks Eestimaaks”. Sinna rajati aed, mille taimed olid samasugused nagu Eestis, agronoomiharidusega ema Linda aretas oma põldudel Eestis tuntud kartulisorte. Kaja talus käis suurtel pidupäevadel palju Tasmaania eestlasi, Triinu tütred Ebe ja Külli meenutasid, et koos oli sageli 20–25 inimest. Nende kodu oli mingis mõttes Tasmaania eestlaste keskus. Kodus, Kaja talus oli suur raamatukogu, huvi kirjanduse vastu päris Triinu Kartus arvatavasti isa Feliksilt, ENÜSi kuulunud ema Linda oli tuntud oma range rahvusliku kasvatusega. Nii vanemad kui Triinu, nagu enamik pagulusse sunnitud rahvuskaaslasi, elasid kaasa sündmustele koduEestis. Ka „Ka-levipoeg” oli sillaks, mis ühendas kauget Tasmaaniat Eestiga.
Mille poolest erineb selle tõlke kontseptsioon Georg Kurmani omast?
Triinu Kartus on ühes oma erakirjas kirjutanud, et Kurmani tõlge on talle „teeviidaks“. Kurmani tõlge on jutustavas stiilis, pigem proo-saümberjutustus, milles poeetilisust jääb vajaka. Triinu Kartusele oli aga südamelähedane just „Kalevipoja” regivärsistiil ja ta tahtis vahendada maailmale seda erilist poeetilist ja maagilist muistset maailma, mis avaneb „Kalevipoja” värsside kaudu. Nii et Triinu Kartus hakkas tõlkima tema oma sõnade järgi puht luuletaja seisukohast ja luuletunnetuse ajel. Tema jaoks oli „Kalevipoeg” võimas ja haarav luule ning ta oli motiveeritud sügavast respektist nii Kreutzwaldi loomingu kui eesti rahvalaulu vastu. Tema eesmärgiks oli teha ”Kalevipoja” värsside laulvus ja keeleline kõla kättesaadavaks ingliskeelsele lugejale kogu maailmas, näidata meie eepost kui luuleteost. Palju mõtles ta ka nende oma, pagulaseestlaste „kadunud” poegadele ja tütardele ning omakorda nende lastele, kes enam eesti keeles lugeda ei oska, kuid keda uus tõlge võiks kas või hingeliselt ja vaimselt tagasi juurte juurde juhatada. Selles mõttes oli Triinu Kartus kindlasti eesti patrioot.
Kuidas sündisid illustratsioonid ja kulges koostöö kunstnikuga?
Kunstnik Gunnar Neeme, endine Johannes Näkk, hakkas „Kalevipoja” pilte joonistama Nikolai Triigi õpilasena juba 1930ndate Pallases. Ta on kirjutanud, et tema pildid sündisid lugemismuljetena, inspireerituna eepose tekstist hoovavast sõnajõust. Neeme pildid ongi selle poolest erilised, et need pole joonistatud illustratsioonidena, nii-öelda suurte teemadena (à la „Kalevipoeg künnivaol”) nagu enamik tuntud „Ka-levipoja” kunstist, vaid piltide allkirjad on üksikud, sageli subtiilset tähendust kandvad värsiread, näiteks: „Võttis võimu väsimusel, / Keharammu kurnatusel / Puhke paika künka peale” (laul räägib Kalevipoja väsimusest pärast Soome sepa juures juhtunud saatuslikku löömingut, kui kangelane süüdimatult justkui lapseunne vajub). Minu meelest võiks Neeme pilte nimetada mänguliselt „etnokubistlikeks”, kui tuletada meelde 1990. aastate etnofuturismi palangut eesti kirjanduses.
Tema joon on kandiline, naivistlik, ent mänguline ning selle taustal on alati Neemele eriomased rahvusliku ornamentika elemendid. Põhiosa Gunnar Neeme 200 „Kalevipoja” sarja piltidest on valminud 1970.-80. aastate modernismi võtmes, mis oli tuntud ka kodu-Eestis. Valiku piltidest andis kunstnik ise välja kataloogis „Kalevipoeg taidelises nägemuses. Kalevipoeg in Artistic Vision” (Austraalia Eesti Seltside Liit, 1985). Pärast raamatu valmimist kinkis ta originaalid Võrus F. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumile. Idee anda uus ingliskeelne tõlge välja koos Gunnar Neeme varasemate piltidega andis Triinu Kartuse tütar Ebe, kes kirjandusinimese ja hea keeletundjana oli ema parem käsi kuni lõpuni. Kartused pöördusid oma ammuse tuttava ja lähedase loomingulise sõbra poole uue raamatu ideega 1996. aasta lõpus, kui tõlkimine edenes hoogsalt. Neeme oli kujundanud ka Triinu Kartuse luulekogu „Varjude mäng”, ta ise oli avaldanud kogud „Kollane vihm”, „Miss of Time” (1976), „Maalit uiman” (1981) ja „The Waves” (1988). Neeme läks „Kalevipoja” raamatu maketi valmistamise mõttega loovalt kaasa. Pliiatsi, grafiidi, tempera ja tuši segatehnikas joonistatud originaalid olid sel ajal, 1990ndate lõpus, juba Võrus. Tõlkeraamatu trükimaketi jaoks oli vaja pildid tušijoonistustena uuesti teha. Olgu lisatud, et äsja ilmunud raamatusse on tehtud valik originaalide hulgast. Suhtlemine Tasmaania Kaja talu ja Melbourne’i vahel käis peamiselt kirja teel: arutati tõlkeprobleeme, räägiti läbi kujundusideed. Mõned korrad saadi „töökoosolekuks” ka kokku. Tõlget 1996. aastal alustades oli Triinu Kartus 65-, Gunnar Neeme aga 78-aastane. Sellegipoo-lest oli kunstniku soov luua selle raamatuga midagi, mis oleks sündmus ka XX sajandi lõpu raamatukujunduses ning tõlke vääriline. Kuna Triinu Kartus teenis leiba rahvusliku ornamendiga tekstiili kudumisega, tekkis kunstnikul idee kasutada vöökirjade motiive ka „Kalevipoja” lugude päiste ja vahelehtede kujunduses. Gunnar Neeme valmistas paberil eraldi kaks „Kalevipoja” raamatu maketti: inglis- ja eestikeelse. Nüüd 15 aastat hiljem trükivalgust nägeva raamatu tarvis on kunstnik Mart Anderson loonud meisterliku rahvusliku tüpograafia ja andnud Andres Rõhu abiga Gunnar Neeme ideedele nüüdisaegse, XX sajandi vormi. Raamatusse on Neeme 200st pildist jõudnud 85.
Milliste raskustega tuli kokku puutuda?
Triinu Kartus asus tööle 1996. aasta algul, esimesed aastad läksid nii hoogsalt, et juba järgmisel 1997. aastal ilmusid mitmes Eesti lehes teated tõlke peatsest ilmumisest. Süvenemisega kasvas ka raskuste, näiteks regivärsile omase algriimi ja meetrilise rütmi tõlkeprobleemide teadvustamine. Triinu Kartus oli tõlketeoreetilist kirjandust tellinud Inglismaa ja Austraalia raamatukogudest, sõbrad ja lähisugulased Eestist abistasid teda eesti regivärsi keele uurimuste (Peegel, Pino, Kaplinski jt) saatmisega, järjekindlalt töötas tõlkija läbi näiteks ka EKI seletava sõnaraamatu. Jõudsalt kulgenud töö 1990ndate lõpul katkestasid rasked läbielamised isiklikus elus, armastatud abikaasa Endel Kartuse traagiline hukkumine 2000. aastal märtsis ning teadasaamine omaenda raskest haigusest, mis ta meie hulgast 2003. aasta kevadel viiski. Saatust trotsides võttis Triinu Kartus veel 2002. aasta septembris koos Ebega ette pika teekonna Tasmaaniast Eestisse, et leida võimalusi valminud tõlke avaldamiseks kodumaal. Oma tõlkeprintsiipe on Triinu valgustanud erakirjades mitmele tuntud keele- ja kirjandusinimesele Eestis, kelle poole ta pöördus juba konkreetsete küsimustega regivärsi tõlkimise asjus. Tema arhiivis leidus kirju Heldur Niidule ja Erik Tedrele, palju abi sai Triinu Urve Lippuselt ja Vilma Metstakilt ning oma truudelt sõpradelt Hermine ja Silvio Järviselt, kes saatsid järjekindlalt raamatuid, ajakirja Keel ja Kirjandus numbreid jm.
Mismoodi jõudis käsikiri Austraaliast Eestisse?
Pean rääkima natuke eelloost. Kui töötasin koos professor Jüri Talvetiga 2000. aastate algul rahvusvahelise projekti juures, olime pidanud väga täpselt esitama „Kalevipoja” tekstiga seotud hilisemad eesti kultuuri „tekstid”, olgu tegu kirjanduse, muusika, kunsti, isegi koomiksite, karikatuuride, raadiosaadete või plakatitega. Projekt nõudis kogu materjali esitamist inglise keeles. „Kalevipoja” luulet otsisime koos Piret Viiresega, viiteid ja intertekstuaalseid tagasiminekuid leidsime suurel hulgal. Paistis silma, et teisi luuletajaid olid inspireerinud just need tekstid Kreutzwaldi eeposest, mis on näiteks koomiksijoonistajatel jäänud tähelepanuta: lüürilised ja poeetilised tekstikohad ning muidugi ka eepose mitmekihiline semiootiline tähendustasand. Näiteks võib eepost mõista ka kui kangelase saatusetragöödiat, vihjeid sellele leiame juba esimestes lugudes. Esituseks valitud eesti luule tõlkis Jüri Talvet, eepose teksti aluseks oli Jüri Kurmani tõlge (1982). Selle järgi oli aga üpriski raske selgitada rahvusvahelisele auditooriumile Kreutzwaldi teksti inspireerivust teistele loojatele. Tõlge andis küll edasi sündmustiku, kuid kuna värsse ja stroofe tuli kasutada suurest „narratiivist” lahus, nagu nõudis meie projekt, oli raske rääkida eepose poeetilisest jõust. Teadet Triinu Kartuse uue, eepose laululisust esile toova tõlke peatsest valmimisest lugesin mingist Eesti ajalehest vist 2003. aasta kevadel. Mäletan, et esimene mõte oli võtta kohe Tasmaaniasse lennupilet, küsisin vist isegi turismifirmalt pakkumist. Peagi tuli aga kurb teade luuletaja ja tõlkija Triinu Kartuse lahkumisest 2003. aasta 31. mail. Lootus kaugel Austraalias asuva tõlkekäsikirjani jõuda tärkas uuesti 2004. aasta kevadel, kui tegime Tartu ülikooli raamatukogus Gunnar Neeme piltidest näitust „Etnokubistlik Kalevipoeg”. Aimi Hollo Kreutzwaldi memoriaalmuuseumist teadis Triinu Kartuse uustõlkest, selleks ajaks olid Võrru jõudnud ka Gunnar Neeme valmistatud raamatute suureformaadilised maketid. Konkreetselt viis näitus meid aga kokku Austraalia Eesti Seltside Liidu esimehe Arvi Vainomäega, kellest kujunes uustõlke autoriõigusi hoidva Ebe Kartuse vahendaja ja tänu kellele jõudis tõlke originaalkäsikiri 2006. aastal kirjandusmuuseumisse, esialgu küll loaga publitseerida tõlge elektrooniliselt „Kreutzwaldi sajandi” veebilehel. Pärast Janika Kronbergi ja Ebe Kartuse kohtumist kirjandusmuuseumis 2008. aastal küpses mõte viia Triinu Kartuse elutöö lõpuni ja anda välja kakskeelne raamat, „Kalevipoja” ingliskeelne uustõlge paralleelselt eestikeelse algtekstiga. See raamat on siis tänaseks jõudnud lugejani.
Kuivõrd tuli sekkuda toimetaja(te)l?
Triinu Kartus jõudis oma monumentaalse tõlketööga lõpuni, nii et Lauluisa võinuks kindlasti rahul olla. Just see oleks olnud tema oma sõnade järgi suurim tänu. Kuid siiski, väga nõudliku inimesena ei jõudnud ta kogu käsikirja, „Kalevipoja” 19 032 värsirea tõlget oma tahte kohaselt viimistleda, eriti viimastes lugudes. Seda tuleb muidugi võtta n-ö kontekstis, et kui esimesed 10–15 lugu on rida-realt läbi tõlgitud isegi kolm-neli korda, parandatud, redigeeritud, siis viimaste lugude puhul ta seda enam ei jõudnud. Kirjandusmuuseumile üle antud tõlkekäsikiri sisaldas mitmeid variante (käsikirjalised parandused trükitud teksti kõrval, tihti mitmeid, nii tõlkija kui ilmselt ka Tasmaanias elanud Anu Mihkelsoni omad, kellega Triinu Kartus tegi tõlget alustades keelealast koostööd). Palusin tõlke taset hinnata Tartu ülikooli maailmakirjanduse professoril Jüri Talvetil ning professor Kristin Kuutmal, kes eeposte alal väitekirja kaitsnuna on ka Kreutzwaldi eepose tekstiga hästi kursis. Mõlemad eksperdid kiitsid tõlke heaks, kuid leidsid üksmeelselt, et see vajab põhjalikku toimetajatööd. Toimetaja ülesanne oli ka kõikide keeleliste ja mõisteliste paranduste kontrollimine kogu teksti ulatuses, sest eepose tekst on ju rajatud kordustele: kui parandada ühes loos, tuli seda teha ka teistes kohtades, kus sama (paralleel) värssi on korratud. Nii et toimetajale esitatud nõudmised olid väga suured. Kristin Kuutma sõnade järgi peab toimetaja „olema võimeline lugema „Kalevipoega”, tundma eesti regivärsilist rahvaluulet, valdama inglise keelt emakeele tasemel, olema filoloogilise või samaväärse ettevalmistusega ning soovitavalt inglise keeles ka poeetiliselt pädev”. Võimeka toimetaja otsingud viisid 2007. aasta lõpul Torontosse lingvistikadoktor Harri Mürgini. Leidsime ta kirjandusmuuseumi folkloristide kaudu, sest Mürk oli tõlkinud regivärsilisi rahvalaule paljudele väljaannetele, muu hulgas ka tekste Veljo Tormisele. Harri Mürk käis tõlke toimetamise ajal Tartus kaks korda, andsime talle kaasa Triinu Kartuse tõlke käsikirjad ja elektroonilise versiooni. Nii et tema esimeseks ülesandeks oli võrrelda trükiversiooni ja käsikirjalisi parandusi ja leida nendest parim. Teine raskus ilmnes tõlke aluseks olnud 1947. aasta väliseesti kirjastuse Orto ja 1961. aasta „Kalevipoja” tekstikriitilise väljaande võrdlemisel. Nagu igas Kreutzwaldi eepose kordustrükis, oli ka Orto teinud algtekstis kärpeid ja väljajätteid. Neid on Orto raamatus näidatud mitu lehekülge. Kuna aga olime suuna võtnud tõlke avaldamisele kõrvuti eestikeelse tekstiga, pidid tõlke värsiread vastama rida-realt. Viimased väljajäänud read avastasime veel raamatu küljenduse lugemisel: sissejuhatusest olid ära jäänud read: „See’p see Eesti muiste põli / Enne Vene valitsuse / Armutiiva kaitsemista”. Harri töötas Triinu Kartuse tõlkega pühendunult 2007. aasta lõpust peale, viimase versiooni saatis ta ära 2008. aasta kevadel. Kõigile oli šokiks tema ootamatu lahkumine järgmise aasta veebruaris, mõni kuu enne oma 55. sünnipäeva. Harri Mürgi töö vaatas omakorda üle läänemeresoome eeposte alal väitekirja kaitsnud David Elton Gay Bloomingtonist, kelle aitas leida uus-väljaande akadeemilise kolleegiumi liige professor Ülo Valk. Kui Harri Mürk toimetamistöö lõpetas, oli ta hakanud mõttes ette valmistama rahvuseepose kommenteeritud, sõnaseletustega väljaannet, mis tutvustaks ingliskeelsele lugejale selle arhailisi keelendeid, varjatud tähendusi jm. Selle töö viis lõpule David Elton Gay. Tõlke korrektuuripoognad luges mitu korda üle Marika Liivamägi.
Kuidas on plaanis uustõlget levitada üle maailma?
Tõlkija nägemuses pidi raamat levima üle maailma võimalikult laialt, jõudma kõikideni, kes eestlust alles hoidnud väljaspool Eestit, ja muidugi maailma raamatukogudesse. Ma arvangi, et suurim tänu tõlkijale tema fenomenaalse töö eest on tema viimase tahte elluviimine. Raamatu levitamise on enda peale võtnud Eesti Kirjandusmuuseum. „Kalevipoeg” jõuab Helsingi messile juba tänavu ja Londoni messile 2012. aastal.
USAs võtab VES ettetellimisi (koos ettemaksuga) ingliskeelsele eeposele “KALEVIPOEG”.
Raamatu hind on orienteeruvalt $75 (täpne hind sõltub postikuludest). Ostusoovist palume teada anda: Siiri Lind [email protected] või 212 686 3356.
