Kui olin väike poiss, tahtsin saada kirjanikuks ja kirjutasingi väiksemaid loojupikesi sahtlisse. Kuid alates mingist hetkest kaotame me endid ära, erinevad tegevused hõivavad meid ning lõpuks ei saa me isegi enam aru, milleks me seda kõike teeme. Jookseme piltlikult öeldes mingil hetkel vastu seina, jõuame nullpunkti, ammendumiseni, kus tunneme, et vanaviisi edasi ei saa aga uutmoodi ka ei oska. Status quo.
Isikliku elu tagasilöökidest sünnivad uued asjad, halb mis meiega täna juhtub võib homme osutuda suureks kingituseks. Nii sai ka Village of The Sun (Päikeseküla) alguse.
Teadmisega, et küll kunagi ikka mõne raamatu kirjutan, käisin läbi keskkooli, ülikooli, peale mida sattusin juhuslikult (ma ise juhustesse ei usu) ajakirjandusse, see polnud nõnda plaanis, aga juhtus.
Elu on huvitav asi, ta annab meile sageli vihjeid või meeldetuletusi – kui keskkooli lõpetasin, saatis kirjandusõpetaja mind teele sõnadega „Ära kirjutamist unusta.“ Olles neli aastat ajakirjanduses töötanud, küsis ühel päeval kolleeg, et äkki sa paneksid ühe raamatu kokku. Mina? Mul pole aega sellega tegeleda! Kuu aega hiljem tekkis ootamatult aeg – sain koondamisteate. Tekkisid kummalised tunded – ühest küljest tekkis hirm tuleviku ees, teisalt oli sisemine rõõm tekkinud vabadusest. Nii ma siis olin, istusin ja seedisin – kuis edasi? Umbes kuu aega hiljem, ühel jõuludeaegsel koosviibimisel kõndis minu juurde 8-aastane tüdruk (kes ei teadnud minu olukorrast midagi) ning ütles selge sõnaga: „Pane oma kogemus kirja!“ ja kõndis minema.
Nii algaski raamatu kirjutamise teekond. Poole aasta möödudes oli käsikirja mustand valmis ning veel sama palju läks aega, et raamat poeriiulitele jõuaks.
Mõte ja mõtlemine, hirm, armastus, klammerdumine ja lahti laskmine ongi Village of The Suni peamised märksõnad. Või kui tuua tsitaat raamatust siis:
„Kuidas ja mil moel jõudsid sa iseendas selgusele, mida sa tõeliselt elus teha tahad, mis võiks olla see mõte, see miski sinu jaoks? Mõni-kord on mul hetki justnagu oleks saabunud äratundmine. Aga siis on jälle täielik segadus..“ kõlas küsimus.
„Me oleme maailmalt selle vihje saanud, millises suunas liikuma peaksime, mis on see suur miski, läbi mille me end väljendada võiksime. Teame seda juba praegu, oleme kogu aeg teadnud. Samas vorm kui selline on sekundaarne, primaarne on sisu, mida me läbi vormi anname. See on miski, mida tõeliselt teha tahad, mitte midagi, mis loogiline tundub. See on miski, mida juba oskad, see on asi, mille poole huvi jookseb iseenesest. See on midagi, mille suunas liikumine treenib meelekindlust ja külvab kahtlust. See on miski, mille puhul sa ei tea koheselt, kuidas seda teha võiks, aga sa endiselt ta-had seda teha. See on midagi, mille puhul pole sisemist vastupanu. See on miski, mis tekitab küsimusi, kas ja kuidas sellega ära võiks elada. See on midagi, mis viib sind tagasi su lapsepõlve. Miski, mis ei jäta ruumi kahetsuseks kui tuleb aeg lahkuda,“ kõlas vastus.
Unistuste elluviimiseks on vaja võtta aega. Ja mõnikord, kui me ise liialt alalhoidlikud oleme, lükkab elu ise meid uude suunda ja siis tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna, meie teele tulevad uued inimesed, olukorrad ja ka lahendused.
Sellest kõigest Village of The Sun räägibki – vana elu lahkumisest ja uue, südamelähedasema tulekust.
Kristo Kiviorg
Ingliskeelne Village of The Sun on müügil amazon.com veebipoes.
